Poliitik teenib raha – see on poliitika aksioom. Kui aga järele mõelda, siis oleme me kõik, kes tegutsevad turumajanduslikel põhimõtetel, raha orjad. Me müüme oma tööjõudu ja teadmisi, et saada raha, mille viime nüüdisaegsesse katedraali (loe: kaubanduskeskustesse), et asetada see siis hardas meeleolus altarile (loe: letile). Tähelepanuväärne on seejuures see, et erinevalt kirikust saame oma ohverduse eest midagi ka vastu.
Seetõttu pole mingit põhjust mõista hukka poliitikuid, kes on minust ja sinust, hea lugeja, selles turumajanduslikus vahetuses paremini hakkama saanud.
Küsimus, mille juures peaksid hakkama põlema ohutuled, on hoopiski see: kas poliitikud tegutsevad turumajanduslikus keskkonnas ausalt?
Eesti maksukogujad peavad tegema ränka tööd, et maksuraha kokku koguda.
Poliitikutele on aga n-ö tööjaotuse korras jäänud vaid rõõm seda maksumaksjatelt kogutud raha suhteliselt vastutusvabalt raisata, endale mõnusaid palkasid määrates ja valijatele konte visates. Ja nii nagu eliidi puhul ikka kombeks – võisteldakse selles, kes suudab kulutada enam. Selline käitumismudel ei vasta vaba turumajanduse põhimõtetele, mis väidetavalt pidi Eesti kehtima.
Seega, hea eestimaalane: kui sa tahad olukorda parandada, siis tuleb muuta parteide finantseerimise süsteemi nii, et poliitikud ei saaks kuninga kombel ise endale palka määrata. See põhimõte kehtis elitaarses klassiühiskonnas kuni Prantsuse revolutsioonini, kuid ei peaks sugugi kehtima vabas turumajanduslikus ühiskonnas.
Siit siis küsimus: mida teha?
Teen ettepaneku laiendada turumajanduse põhimõte ka Eesti poliitikale! Miks peaks üks osa ühiskonnast olema puutumatu? Nii nagu Indias on ühe klassi inimesed.
Lõpetame näiteks kolme aasta jooksul parteide riigieelarvelise finantseerimise ja juurutame süsteemi, et iga kodanik otsustab ise, millisele MTÜ-le (parteid on samuti MTÜd) ta ühe protsendi oma tulumaksust suunab. Ilmselt peaks lubama ka raha jagada mitmele MTÜ-le.
Arvestuslikult tähendab üks protsent tulumaksu ca 27 miljonit eurot. Kuna kogu riigikogu eelarve on pisut üle 20 miljoni euro, siis peaks sellest jätkuma kõigile MTÜ-le, sh ka parteidele. Soovi korral saaks niiviisi finantseerida ka vabatahtlikku päästeteenistust, mille jaoks poliitikutel enam raha ei jätku.
Ettepaneku võlu peitub selles, et raha saamiseks peaksid parteid pöörduma näoga rahva, mitte rahajõmmide poole. Uues turumajanduslikus süsteemis peaksid parteid hakkama oma ideid ja nägemusi müüma rahvale ning raha saavad vaid need, kelle ideed leiavad ostjaid.
Seejuures kahaneks parlamendierakondade eelised riigikokku mittekuuluvate parteide ja MTÜde ees oluliselt. Kõik muud finantseerimisallikad tuleks aga lõplikult keelata ning nende vastuvõtmine muuta karistatavaks nii andjale kui ka vastuvõtjale.
Ettepanek on hea veel selle poolest, et parteide reaktsioonide põhjal saame otsustada, millised neist pooldavad tegelikult turumajandust ning kes esindavad hoopiski iidset elitaarset kultuuri.
Olukorda muutes looksime uue olukorra, milles poliitikud teenivad raha, mis on tema valijate – st tema finantseerijate käes. Kui aga valijad lasevad ennast ka sellises olukorras ikkagi manipuleerida, siis on olukord lootusetu.