Mis juhtunuks, kui Savisaar oleks julenud oletada, et kapo kuulab pealt tema erakonnakaaslasi? Arvatavasti oleks ta saanud koheselt noomida Kadriorult, teda oleks süüdistatud riigi teotamises ja Venemaale trumpide kätteandmises. Küllap oleks nõutud tema lahkumist linnapea ja erakonna esimehe ametitest ning erakonnale oleks ennustatud toetuse langust. Kommentaarid oleks ilkunud, et just sellised need kesikud ja ninasarvikud ongi. Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale.
Peaminister ei oletanud, et kapo kuulab telefonikõnelusi pealt, ta väitis sõnaselgelt, et nii ongi ja kuna see nii on, siis tema erakonna inimesed sigadustega telefoni teel ei tegele, selleks on teised võimalused. Kapo lükkas kohe süüdistuse ümber ja ütles, et pealt kuulatakse ainult kohtu loal.
Elementaarne loogika ütleb, et keegi neist valetab. Oleme pandud fakti ette, kus edaspidi ühte neist - peaministrit või kapot – ei saa enam usaldada. Aga äkki oli kohus Michali kõnede kuulamiseks loa andnud, kuid Michal, vaeseke, unustas Ansipi varasema hoiatuse?
Riigikogu õiguskomisjoni esimees pääses puhtalt, kui ta kogu rahvale teatas, et raha saavad eelkõige need omavalitsused, kus «omad mehed» võimul on. Elamislubade müümise puhul pääsesid ministrid ja valitsuskoalitsiooni riigikogu liikmed nii moraalsest kui kriminaalsest vastutusest. Rahastamisskandaali juures muutub põhiküsimuseks mitte raha päritolu, vaid see, kuidas saada raha ka edaspidi.
Küllap püütakse ka peaministri viimast esinemist takkajärgi siluda ja teisiti tõlgendada. Mida rohkem mõelda koalitsioonipoliitikute viimase aja väljaütlemistele, seda kõhedam tunne tekib. Võimust tekkinud karistamatuse tunne ning ülbus lubavad välja öelda seni varjus hoitud asju, nagu näiteks rahandusministri avaldus Meikarile tulusa ametikoha andmise kohta.
Aga ikka ja jälle tulevad koalitsioonipoliitikud puhtana välja väites, et neid kas mõisteti valesti või tsiteeritud ütlused olid kontekstist välja rebitud, kuigi, nagu ka ACTA puhul, on valesti mõistmine välistaud, sest kõik on välja öeldud selgelt ja suure auditooriumi ees.
Väidetavalt pidavat Eesti olema demokraatlik riik, kus austatakse inimõigusi ja kõiki koheldakse võrdselt. Elu näitab, et esmatähtsaks on Eestis muutunud õiges parteis olemine, inimene ise, tema võimed ja oskused on teisejärguline.
Seoses valitsuskoalitsiooni poolt viimasel ajal tehtud ühiskonna tundeid riivavate avalduste ning otsustega, on kasvanud üldine rahulolematus. Räägitakse, valitsuskoalitsioon kaugeneb rahvast ja reaalsest elust. Seda kindlasti. Kuid võib-olla on seni end kindlalt tundnud ja oma õigsuses veendunud kildkond jõudnud tupikusse ?
Reformierakond on projektipõhine erakond, tema eestvedamisel on seda kogu valitsuskoalitsioon. Oma kavades ja tegevuses ei nähta tervikut, vaid ainult üksikuid fragmente. Nad ei taha ega oska üksikuid projekte siduda, ei mõista nende vastastikust mõju ja lõpptulemust, nad püüavad jäärapäiselt ellu viia partei programmis või koalitsioonilepingus kirjapandut, mida ei toeta rahvas ega spetsialistid, nad ei kuula kedagi. Kõige selle põhjuseks võib olla nii liiga suur ego kui ka see, et ametiredeli pulk on kõrgemal kui kompetentsuse tasand lubab, teisisõnu, mõistus enam ei võta. Nii on see maksusüsteemiga, nii on kõrgharidusreformiga, kus eiratakse vajadust võtta üheaegselt vastu omavahel seotud seadusi, nii on see haldusreformi elluviimise venitamisega jne.
Vene koolide vastuseisu eestikeelsele õppele üleminekul tõlgendatakse võitlusena eesti keele vastu, kuid ei nähta põhjusena soovi anda oma lastele parem haridus. Eesti vajab haritud inimesi, kuid harituks saamiseks ei pea õppima ilmtingimata eesti keeles, parim variant on keel, milles mõeldakse. Kes meist tahaks, et meie laps õpiks reaalaineid, mida ta raskustega omandab emakeeles, võõras, alles õpitavas keeles.
Kõige hullem on see, et esmatähtsana ei nähta Eestit, vaid liitu, kus Eesti asub. Ka EL on puhtalt projektipõhine, kõik peavad käima ühte jalga, kõik peavad nimetama porgandit puuviljaks. Kui Nõukogude Liidu ajal püüti suurematest rumalustest mööda hiilida, siis praegu püütakse EL käske ja soove ennetada ning täita suurema püüdlikkusega, kui seda mujal tehakse. Toetatakse paremal järjel olevate maade valitsusi ja pankasid, aga jäetakse tähelepanuta, et suur osa meie inimesi elab halvemini kui paljukirutud nõuka-ajal.
Võttes vastu kindla suunitlusega toetusi, ei arvestata sellega, kas kõik suurejooneline, mida ehitatakse, on otstarbekas, palju see hiljem maksma läheb ning kuidas omaosaluseks minev raha tõmbab kriipsu peale eluliselt vajalikele kulutustele. Eriti enesetapjalikuks ähvardab kujuneda Eesti mahitusel kavandatav kiirraudtee ei-tea-kelle vedamiseks. Tõstes kaitsekulutusi teistest kiiremini ja protsentuaalselt kõrgemaks, teenime küll sõjaseltsimeeste kiituse, kuid jätame vaeslapse ossa oma riigi sisejulgeoleku.
Juttu jätkuks kauemaks. Küsimus on: härg oleks aetud vardasse, kas Jupiter pääseb jälle karistamatult?