Heili Sepp: ülestunnistusest vastutuseni

Heili Sepp
, juhtiv riigiprokurör
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp.
Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp. Foto: Peeter Langovits

Juhtiv riigiprokurör Heili Sepp selgitab, miks on seaduses ette nähtud võimalus teatud juhtudel vabastada isik kuriteosüüst.
 

Advokatuuri esimees Toomas Vaher kirjutas Postimehes, et seaduserikkumise puhtsüdamlik ülestunnistus ja kahetsus on meie seaduse kohaselt vastutust kergendavad, mitte aga vastutust välistavad asjaolud ning see ei tohiks olla põhjuseks jätta kuritegu uurimata.

Selles on prokuratuur advokatuuriga ühel meelel ja saab kinnitada, et uurimine viiakse läbi sõltumata sellest, kas uuritava teo toimepanija antakse menetluse lõppedes kohtu alla või lõpetab prokuratuur seadusest tulenevatel alustel mõne isiku suhtes kriminaalmenetluse, sest tegemist oli kuriteo toimepanemisel teisejärgulist rolli mänginuga.

Kriminaalmenetlust tuleb toimetada ja tõendeid koguda alati, kuid seadus annab võimaluse kõiki kuriteo toimepanemises osalenuid mitte süüdistada. Viimase valiku tegemise on seadus andnud prokurörile ehk riiklikule süüdistajale. Viimatinimetatud otsuse tegemisel on muu hulgas tähtis nii see, kui oluline on avaliku huvi seisukohalt konkreetne kuritegu tervikuna, kui ka see, kui suur on avalik huvi konkreetse üksikisiku vastutuselevõtmise vastu selle teo toimepanemise eest.

Elus juhtub tihti, et avaliku huvi seisukohalt olulise kuriteo toimepanemises osaleb rühm inimesi, kuid mõne roll neist on nii juhuslik ja väike, et puudub terav avalik huvi tema kohtu alla andmiseks isiklikult.
Kriminaalmenetluse seadustiku paragrahv 6 näeb tõepoolest ette legaliteedi ehk kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõtte: kuriteo asjaolude ilmnemisel on uurimisasutus ja prokuratuur kohustatud toimetama kriminaalmenetlust. See kohustus kehtib üksnes siis, kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus.

Kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid on samas seaduses mitmeid. Toomas Vaheri loo kontekstis on neist ilmselt olulisimad kaks. Kriminaalmenetlusseadustiku § 202 näeb ette, et kui kriminaalmenetluse ese on teise astme kuritegu ja selles kahtlustatava või süüdistatava isiku süü ei ole suur ning ta on asunud heastama kuriteoga tekitatud kahju ja tasub kriminaalmenetluse kulud ning kui kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi, võib kriminaalmenetluse lõpetada.

Lõpetamise määruse teeb üldiselt kohus, kuid selle võib teha ka prokurör. Selline kuritegu on näiteks erakonna varale kehtestatud piirangute rikkumine, mis on karistatav üksnes rahalise karistusega, aga ka seadusandja silmis mõnevõrra raskemad kuriteod, nagu vargus ja pistisevõtmine. Samal ajal näiteks altkäemaksu võtmise või raske tervisekahjustuse tekitamise süüdistusasja prokurör samal alusel ise enam lõpetada ei tohi. Seadusandja on karistuse järgi tõmmanud piiri nende kuritegude vahele, kus prokurör võib isiku süüdistamisele suunatud avaliku huvi üle otsustada, ja nende vahele, kus ta seda ei või.

Sama seaduse § 205 näeb ette palju harvemini kasutatavama võimaluse menetluse lõpetamiseks. Selle sätte kohaselt võib riigiprokuratuur kriminaalmenetluse kahtlustatava suhtes lõpetada, kui isik on oluliselt kaasa aidanud avaliku menetlushuvi seisukohalt tähtsa kuriteo asjaolude selgitamisele.

Nagu seadus rõhutab, võib isiku viimasel juhul kriminaalvastutusest vabastada üksnes siis, kui uurimise all on kuritegu, mille puhul on oluline avalik menetlushuvi. Nimetatud säte on teadlikult loodud võitlemaks ennekõike peitekuritegevusega.

Uurides ühiskonna seisukohalt olulist kuriteokahtlust, kus võimalikud tõendiallikad võivad jätta neile teadaoleva info edastamata hirmus, et seavad sellega iseenda saatuse ohtu, on kindlasti tähtis selgitada allikatele seaduses nende huvides ettenähtud võimalusi.

Maailma õiguskaitsesüsteemide kogemus on näidanud järgmist: kuritegude toimepanemises osalenud isikud, keda seovad tugevad grupisidemed, hirm ja lojaalsus, kuid kes ei ole olnud kuriteo toimepanemisel keskses rollis, vajavad teatud juhtudel täiendavat motivatsiooni, et õigusriigi ja avaliku huvi seisukohalt olulistes kriminaalasjades ütlusi anda.

Tuleb meeles pidada, et kuigi prokuratuur või kohus võib eelnimetatud juhtudel lõpetada kriminaalmenetluse isikut kuriteo eest süüdistusega kohtusse saatmata, on kohustuslik enne lõpetamise otsust ka selle isiku tegevuse kohta uurimine ellu viia. See on vajalik juba selleks, et tuvastada, kas selle inimese käitumises on üldse kuriteo tunnused ja milline tema osa täpselt oli.

Neid asjaolusid kontrollitakse kõigi isikute puhul, kes on andnud ja annavad ennast süüstavaid ütlusi ka erakonna varale kehtestatud piirangute rikkumise kriminaalasjas. Kui uurimine kinnitab, et isiku osa kuriteo toimepanemises oli just nii väike, nagu ta ise kinnitab, ja tema antavad ütlused on kaalukamate kahtlustatavate süü tõendamise seisukohalt olulised, on võimalik menetlus prokuratuuri määrusega lõpetada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles