Jorge Luis Borgesel oli üks tegelane, Pierre Menard, kes seadis endale eesmärgiks taasluua Cervantese «Don Quijote». Tuomas Kyrö tegeleb oma romaanis «Kerjus ja jänes» millegi samasugusega. Võtab ette Arto Paasilinna 1975. aastal ilmunud «Jänese aasta» ja vaatab, millised on inimeste ja lagomorfide* suhted XXI sajandil.
Vatanescu (vrd Paasilinna Vatanen) on vaene rumeenia mees, kes on pojale maailma parimate jalgpalliputsade hankimise nimel valmis Soome kerjuseks minema. See, et vahepeal vene inimkaubitsejad tema õe kuhugi lihaletti lükkavad, putsade kõrval eriti tähtis ei tundugi.
Pärast vägivaldset koondamist asuvad Vatanescu ja tema poolt agressiivse Soome noorsoo käest päästetud linnaküülik eneseleidmiseteele läbi Soome. Kohtuvad vene pättide, doktorikraadiga ghananalasest betoonimehe, eesti ehitaja ja soome poliitikutega.
Oleks film, kuuluks žanriliselt road movie’de hulka. Põhja-Ameerika indiaanlastel on vembumehest jumal, keda triksteriks nimetatakse. Vatanescu koos oma pikk-kõrvaga ongi selline trikster, kes kulgeb läbi Soome argiilma ja mõjutab inimeste elu ning maailmavaadet. Jänes on ju tuntud trikimees.
Kyrö ei kopeeri Paasilinnat, pigem adapteerib. Vaatab, kuidas Paasilinna 35 aastat tagused ideed tänapäeva Soome ja inimeste hulka sobivad. Tundub, et midagi pole eriti muutunud, inimesed ja jänesed on üldjoontes samaks jäänud. On üksindust, kibestumist ja võõrandumist, värvikaid ja kurbi karaktereid. Palju viiteid Paasilinna raamatutele ja nende järgi tehtud filmidele.
Raamatu lõpp triivib Paasilinna radadelt eemale ja vaatab, mida on meedia võimeline indiviidiga korda saatma. Puänt on selles võtmes etteaimatav, kuid ikkagi väga mõnus. Kuna soovitan kõigil, kellele Paasilinna korda läheb, «Kerjus ja jänes» kindlasti lugemisjärjekorda panna, ei hakka paljastama rumeenia kerjuse ja populistliku Soome partei suhteid. Mõnulege ise.
Mina nautisin Kyrö hästi tempereeritud jutuvestmist. Ma ei tea, kas see on tema loomuomane stiil või imiteerib ta siin Paasilinnat, sest see on esimene Kyrö teos, mida lugenud olen. Aga tuleks rohkem lugeda, sest nagu selgub raamatu ümbrispaberilt, on see mitmekülgne vend (romaanid, följetonid, kolumnid, koomiksid) lahe taga omamoodi kultuskirjanik.
Tõlkija Jaanits on oma tööga hästi hakkama saanud. Tema lausest kumab seda mõnusat soome keele rütmi, mis mulle nii kangesti meeldib. Eriti kiiduväärt on see, et soome nimede käänamisel ei kasutata seda lohisevat ja keelt väänavat pikka varianti, vaid ikka soomepärast (osastav Vatase, mitte Vataneni).
Terves romaanis tundus mulle kohatuna vaid see, et kagebiidist pätt Jegor Kugar nii palju ruumi sai. Ja keeleliselt häirisid tema sisemonoloogid. Vend enda sõnul soome keelt ei mõika. Ometi on tema mõtted kirja pandud soome slängis, mida siis Jaanits üritab samaväärsena eesti keelde panna. Keeruline ja higine tegevus, mille tase langeb allapoole lugemisnaudingu üldisest kõrgest nivoost. Aga nagu lõpuks selgub, on ka Kugaril universumi harmoonias oma koht.
*) Jänesed ja küülikud kuuluvad taksonoomiliselt lagomorfide seltsi, nad pole närilised, nagu sageli arvatakse.
Raamat
Tuomas Kyrö
«Kerjus ja jänes»
Tõlkinud Kadri Jaanits
Tänapäev 2012,
254 lk
Tuomas Kyröga on võimalik kohtuda laupäeval, 2. juunil kell 12 Tartu Kirjanduse Majas ja pühapäeval, 3. juunil kell 14 Kirjanike Maja Musta laega saalis.