Teise öö seks ja rutiin

Sigrid Kõiv
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Camilla Läckberg
«Jää­printsess» 
Kirjastus Fookus Meedia, 2011, 352 lk 
Tõlkija Maiu Elken
Raamat Camilla Läckberg «Jää­printsess» Kirjastus Fookus Meedia, 2011, 352 lk Tõlkija Maiu Elken Foto: Repro

Rootsi kirjaniku Camilla Läckbergi «Jutlustaja» on tema teine eesti keeles ilmunud romaan. Esimene – «Jääprintsess» – ilmus aasta eest varasuvel.


Tibor Fischeri raamatus «Kogujate koguja» räägib elu teatud aspektides väga laia silmaringiga Nikki sõbrannadele, millal on seks parim: «Eeldusel, et esimene [öö] läks korda. Teisel ööl klapib kõik kokku, aga uudsus on ikka veel alles. Värskus ja meeskonnatöö.»

See tuli mulle «Jutlustajat» lugedes meelde.

Olin möödunud aastal puhkusele minemas, kui mulle «Jääprintsess» pihku suruti veendumuses, et see võiks mulle meeldida. Olin kahtlev. Aga tüdinenud suvisest tegevusetusest, võtsin raamatu ette.

Ma ei osanud seda oodata. Esimesest leheküljest alates. Ahmisin seda uue hommikuni. Ahnelt ja kannatamatult otsisin ettekäänet sõstrapõõsaste vahele kadumiseks, et edasi lugeda. Kõik muu näis tühi ja tüütav. Kui raamat läbi sai, tahtnuks selle oma mälust kustutada, et kogu elevust, põnevust ja rahuldust uuesti kogeda. Teadmine, et see pole võimalik, oli masendav.

Loomulikult haarasin ma «Jutlustaja» kohe, kui see ilmus. Ning see oli täpselt nii, nagu Nikki kirjeldas.

Korraliku krimiromaani põnevus on ju selles, et lugeja püüab kogu aeg kirjanikuga võidu joosta. Kirjaniku osavusest sõltub, kas lugeja jõuab temast ette või ei. Läckbergiga see polegi võidujooks, vaid… Autor juhib lugejat sihtmärgile lähemale ja sellest jälle eemale nagu… Kuni suure finaalini… Tempo, pöörded, vahetused – kõik on hea.

Iga Läckbergi tegelane, olgu tema tunnistus loo kulgemise seisukohalt kui tahes tähtsusetu, on välja joonistatud: minevik, harjumused ja muidugi see, mida ta teab, arvab end teadvat või miks arvatakse, et ta seda teab.

«Jääprintsessis», oma esimeses raamatus, on autor veel ettevaatlik: üks oluline tunnistaja on kadunud, surnukehade juurest leitakse esemeid, millel ei näi tähtsust olevat, kõik olulised tunnistajad on surnud või toimunu unustanud.

«Jutlustajas» on ta juba provotseeriv ja julge – lugeja saab kaeda ka kahtlusaluste sisemonolooge, teades nii asju, mida detektiiv teada ei saa, ning see, kes taipab jõhkruse ja motiivi vahel seost otsida, jõuab lahenduseni koos kirjanikuga. Aga mitte lihtsalt, sest sulg on ju autori käes ja ta juhib lugeja värke jälje juurest jälle eemale.

Mõlema raamatu tegevus toimub Rootsis. «Jutlustaja» puhul on valitud aastaaeg – puhkuste periood suvi – oluline, sest dokumentideta turisti surnukeha tuvastamine on üks oluline väljakutse.

«Jääprintsessi» tegevus toimub talvel. Võimalik, et kusagil Kesk-Euroopa turvaliselt keskpärases kliimas on keeruline mõista raskusi, mida see võib detektiivi teele veeretada. Ometi on kellegi järel soojal ajal põõsastikus luurata lapsemäng võrreldes katsumustega, mida pakuvad lõikav külm ja reetlik lumi.

Kui üldse millegi üle viriseda, siis uurijate eraelule liigse tähelepanu pööramise pärast. Uurijaid on kaks: kirjanik Erica Falck ja politsei-uurija Patrik Hedström. Nad tutvuvad esimeses raamatus ja teises raamatus on nad juba raseduseni jõudnud. See asjaolu jätab Erica küll uurimisest kõrvale, kuid annab võimaluse käsitleda rasedusvaevusi.

Ühest küljest asetab Erica ja Patriku kodune elu salapärased mõrvad igapäevasesse konteksti – see on täiesti tavaline väike asula, kus jubedad sündmused toimuvad. Teisest küljest – isegi vaid nähtavas minevikus on sünnitatud peaaegu seitse miljardit korda, nii et kõrvaltegelaseks taandunud uurija emadusootus ei ole nii unikaalne kogemus, et sellele krimiloos säärasel määral tähelepanu pöörata.

Mõlemast raamatust on võimalik leida vihjeid ka kirjaniku poliitiliste ja sotsiaalsete veendumuste kohta. Erica suhted oma õega näitavad, kui oluliseks probleemiks peab autor perevägivalda ja soolisi stereotüüpe.

Kuid kahes raamatus täpselt ühesuguse sõnastusega rõhutatud mõte, et raha ja hea maitse ei käi tihti käsikäes – see on juba veidi maitsetu. Aga need kohad on käsitletavad kõrvalhüpetena, mis lasevad erutusest hulluval lugejal veidi hinge tõmmata.

Kirjastamismustri järgi oletan, et tuleva aasta varasuvel ilmub eesti keeles Läckbergi kolmas raamat «Stenhuggaren» (rootsi k 'kiviraidur'). Ma loodan, et siinkohal ei ole Nikkil õigus, kui ta ütleb, et «sealt [teisest ööst] edasi läheb juba enamjaolt allamäge».

Raamatud

Camilla Läckberg
«Jää­printsess»
Kirjastus Fookus Meedia, 2011, 352 lk
Tõlkija Maiu Elken
«Jutlustaja»
Kirjastus Fookus Meedia, 2012, 352 lk
Tõlkija Maiu Elken

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles