Kalama Gabori mälestuseks

Poolteist nädalat tagasi, teisipäeval, 22. mail sängitati Mihkli kalmistul Eesti mulda ungari õpetlase Gabor Bereczki (24. III 1928 Békés – 4. IV 2012 Budapest) põrm. Enam kui pool sajandit oli ta kõik suved veetnud oma teises kodus Pärnumaal Koonga vallas Pikavere külas Kalama talus, nii et külarahvas tundiski üht läbi aegade suurimat mari, mordva ja udmurdi keele ning folkloori uurimisele pühendunud fennougristi Kalama Gaborina.

«Suve veetmine» tähendas Gabor Berezckile enamasti keskendumist eesti kirjandusele. Kalama taluperest on pärit ta naine, Budapesti ülikoolis eesti keelt õpetav Mai Bereczki-Kiisk, ja sellest eesti-ungari abielust sündinud ning meesteks sirgunud pojad Andres ja Urmas Bereczki tegutsevad praegugi Eesti-Ungari kultuurisillal. Perekond on Eesti avalikkuses ainulaadne selle poolest, et koguni kolm pereliiget – Gabor, Mai ja Andres – on pälvinud Eesti-Ungari kultuurisidemete arendamise eest Maarjamaa risti teenetemärgi.  
Gabor Bereczki oli eesti kirjanduse suursaadik Ungaris. Ta tõlkis ungari keelde kahekümne viie eesti prosaisti ja kolmekümne viie luuletaja teoseid. Ta on teinud «Kalevipoja» reaaluse tõlke ning kirjutanud meie eepose ungarikeelsele väljaandele kommentaarid ja järelsõna.

Bereczki suurtõlgetest väärib nimetamist Tammsaare «Tõe ja õiguse» I köide, «Kõrboja peremees», Tuglase «Väike Illimar», Jaan Krossi «Keisri hull», «Professor Martensi ärasõit», Lennart Meri «Virmaliste väraval», Mats Traadi «Tants aurukatla ümber», Viivi Luige «Ajaloo ilu» – kõik eesti kirjanduse esindusteosed. Ta oli 1970. aastal Budapestis ilmuma hakanud «Maailmakirjanduse leksikoni» eesti kirjandust ja kirjanikke käsitlevate artiklite autor. Bereczki lõpetamata jäänud elutööks on enam kui kaks tuhat lehekülge hõlmav eesti-ungari sõnaraamatu käsikiri.

Gabor Bereczki viimseks sooviks oligi saada maetud Eestisse, oma südame ja saatuse koju. Võiksime öelda talle hüvastijätuks: «Nii kestab, Gabor,  Eesti pojana omaks võetud ungarlane, sinu igavene suvi.» Ja küllap kasvab eesti kirjandusilmaski kord uus Jaan Kross, kes võtab kirjutada romaani professor Bereczki Eesti-teest. Selle tagasihoidliku töömehe suur elu väärib kultuuriloolise põhjaga biograafilist suurteost.