Juhtkiri: ennasttäis kurtus

Põgenikeprobleemile tuleb läheneda solidaarselt
 

õimalik, et Lissaboni lepet tuleb täiustada millegi abielutõotuse sarnasega. Et Euroopa Liidu liikmed vannuvad, et on üksteisega nii headel kui halbadel aegadel, nii vaesuses kui ka rikkuses. Sest võlakriis ja põgenikeprobleem näitavad, et solidaarsus ei ole liikmesriikidele iseenesest mõistetav.

Nii kurdavad lõunapoolsed ­Euroo­pa Liidu liikmed juba aastaid, et neil on põgeniketulvaga aina keerulisem toime tulla ning kõik liikmesriigid peaksid solidaarselt seda koormat kandma.

Teised liikmesriigid, Eesti nende hulgas, on leiutanud oma kurtuse õigustamiseks erinevaid ettekäändeid, mis kõik lasevad läbi nagu põgenikepaadi põhi. Eriti nutuses olukorras on Malta, kelle rahvaarv on vaid veidi suurem Tallinna omast, kuid oma asukoha tõttu on see Aafrikast tulnutele esimene Euroopa rand.

Multikultiga kaasnenud probleeme arvestades pole põgeniketeema Euroopa valijate seas loomulikult populaarne. Seejuures jäetakse tähelepanuta, et mitte igaüks, kes kuidagi end Euroopasse slikerdab, pole põgenik. Põgeniku staatuse saamiseks on kindlad kriteeriumid ning need, kes sellele ei vasta ning kellel ka muud seaduslikku alust siinviibimiseks pole, saab välja saata.

Eurooplased muretsevad südamest inimõiguste ja kodanikuvabaduste rikkumise pärast oma lähinaabruses, kuid väldivad solidaarse vastutuse võtmist ega taha mõista, et põgenikud enam ise oma õiguste pärast ei muretse, nemad tahavad ainult ellu jääda.

See pole ainult silmakirjalik, vaid ka ülbe, sest ülbe on arvata, nagu trügiksid inimesed kõigest hingest Euroopasse, et siin teadmata kuidas ja mis edasi saab põgenikuna elada. Põgeniku staatust ei vali endale keegi vabatahtlikult.

Põgenike vastuvõtmine on ainsa ja kordumatu elu väärtustamine. Põhjamaad saavad sellest ülejäänud ­Euroopaga võrreldes paremini aru. Kui Eesti tahab samuti olla põhjamaa, ei saa piirduda ainult sealse elatustaseme püüdmisega, vaid üle tuleb võtta ka väärtused. Paanikaks pole põhjust, sest kui põgenike vastuvõtmine jaotataks liikmesriikide vahel solidaarselt, oleks Eesti osa selles nagunii nii väike, et erilist peavalu see ei tekitaks.

Nii nagu Malta on ka Eesti, Läti ja Leedu väikesed piiririigid, lihtsalt piir on erinev. Põgenike tulv on mitme poliitiliselt keerulise asjaolu kokkulangemise tulemus. Praegu on raske Aafrika Sarves ja sealt Maltale tullaksegi. Kuid mõelgem, et kui mingil põhjusel eskaleeruksid pinged Kesk-Aasias, kuhu siis tullakse.

Me eeldame kaljukindlalt, et kui meil on piiril probleeme, reageerib sellele solidaarselt kogu Euroopa. Miks ei või riigid teisel piiril sama kindlad olla meie peale? See on piinlik. Lisaks veel ajalooline kohustus, mille täitmist me ise Euroopalt eeldanud oleme – milliseks oleksid paljude Eesti inimeste elud kujunenud siis, kui näiteks Rootsi oleks keeldunud Teise maailmasõja ajal meie paadipõgenikest? Toona olid kõikidel riikidel veel suured probleemid, ometi võeti ka põgenikud vastu.