Maailma tippsport on pakkunud võitjaid, kes tõusevad hetkeks komeedina tippu, ent langevad sealt sama suure hooga sügavusse, aasta-kahe pärast ei mäleta neid enam keegi.
Peep Pahv: ülekohtused mõtted
21. veebruar 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Veerpalu pole selline mees – vastupidi, eile Liberecis võimsa etenduse andnud eestlane tiirleb tiitlivõistluste karussellis juba 17 aastat ning võidu on ta sõitnud juba õige mitme põlvkonnaga. Kindlasti on ta meeles neil, tänaseks juba hallpeadeks muutuvatel meestel, kes tema debüütvõistlusel Albertville’i olümpial medaleid noolisid. Samal ajal oli aga eile pronksi võitnud soomlane Matti Heikkinen alles üheksa-aastane poisiklutt, tänavu Tour de Ski võiduga suusamaailma tippu tõusnud šveitslane Dario Cologna aga kuuene lasteaiajõmpsikas. Vaevalt ta nendegi mälust kunagi kustub.
Nii nagu ta ei kustu kunagi ilmselt ühegi viimasel paarikümnel aastal teadlikku elu elanud inimese mõtetest. Treener Mati Alaveril oli õigus, kui ta väitis, et nii temal kui ka kogu Eesti rahval on tohutult vedanud, et on olemas sellised persoonid nagu Veerpalu ja Jaak Mae.
Veerpalut võis juba varasemate tiitlite põhjal vapraks võitlejaks nimetada, kuid need katsumused, mida ta pidi ületama viimase kolme aasta jooksul, tõstavad ta suurte hulgaski erilisele positsioonile.
Kas tavamõtlemisega inimene suudab üldse mõista, miks peaks üks elus kõik saavutanud inimene end läbi valu piitsutama, et uuesti tippu tõusta. Olgem ausad, tänavuse hooaja alguseks olid ilmselt paljud suusasõbrad ning muud kiibitsejad Veerpalu maha kandnud. Sest mida võis veel oodata vananevalt sportlaselt, kes ei saanud peaaegu kaks hooaega haige põlve tõttu korralikult harjutada ja võistelda.
Pean tunnistama, et veel aasta tagasi Veerpalust rääkides või tema kohta uudiseid kuuldes ekslesid minugi peas mõtted, et sealt ei tule enam midagi. Kahtlustasin, et küllap püüab ta võtta lihtsalt viimast ning kuni Vancouveri olümpiani stipendiumide ja sponsortoetuste abil tulevikku kindlustada. Need polnud hukkamõistvad mõtted – kahekordse olümpiavõitjana oli ta end juba ülemääragi tõestanud –, pigem lootusetus, et Eesti meeste murdmaasuusatamise eredamad hetked on muutunud ajalooks.
Tänavuse MK-sarja esimesi tulemusi nähes tekkis kahtlus, kas pole need mõttekäigud suurmehe suhtes ülekohtused. Nädal tagasi pärast Valdidentro MK-etappi tekkis juba taas millegi suure aimdus ning pärast eilset on selge – kõik need, kes olid Veerpalu võitjate nimistust maha kandnud, võlgnevad talle vabanduse.