Ruta Arumäe: Kreeka lahkumine eurotsoonist on tõenäoline

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ruta Arumäe.
Ruta Arumäe. Foto: Toomas Huik

SEB majandusanalüütik Ruta Arumäe kirjutab, et üpris raske on Kreeka edasipüsimist eurotsoonis ette kujutada. See oleks võimalik vaid juhul, kui Euroopa oleks Euroopa Ühendriigid, kreeklased oleksid sakslased.

Põhjus, miks ma olen selle aasta ja ka kaugema perspektiivi majanduskasvu prognoosi suhtes pehmelt öeldes ettevaatlik – kuigi meie põhistsenaarium lubaks tegelikult ka paremaid numbreid selles osas ette kujutada –, peitub ikkagi väga suurtes Euroopa riskides.

Kui on üks asi, mis on kindel siin ebakindlas Euroopa saatuses, siis see on võlakriisi lahendamise pikaajalisus. Kui USA on end majandussurutistest välja aidanud ikka ja aina rahapakkumist suurendades, poleks Euroopas sellest esiteks pikaajalist abi ja teiseks puuduks ka sellekohane mandaat.

Ei pruugi tingimata minna väga palju aega, et Kreeka eurotsoonist lahkuks. Sellega aga kriis ei lõppe, vaid siis alles tõeline tuleproov algab. Niisiis tekib küsimus eurotsooni sellisel kujul edasitoimimise võimalikkusest.

Et Kreeka lõpuks ikkagi eurotsoonist lahkub, on väga tõenäoline. Teoreetiliselt ja üha rohkem ka praktikas tundub see mõttekas tegu olevat. Et Krugman eurotsooni lõppu ennustab, ei ole üllatav ega uudne. Kuid see, et Euroopa Liidu ametlike institutsioonide liidrid räägivad Kreeka võimalikust lahkumisest avalikult, on iseenesest üsna tugev signaal selle tõenäolisuse kohta.

Üpris raske on ette kujutada, kuidas Kreeka eurotsoonis edasi püsida suudaks. Ta jaksaks seda juhul, kui Euroopa oleks Euroopa Ühendriigid, kreeklased oleksid sakslased või vähemasti saksa keele kõnelejad, et Saksamaale tööle minna, ja Kreeka eelarve kontroll antaks Brüsseli kätte. Seda aga lähitulevikus ei juhtu.

Kreeka lahkumine on tõenäoline, sest Kreeka ja Saksamaa majandus on ühise rahapoliitikaga toime tulemiseks lihtsalt liiga erinevad. Eurotsoonis peaksid olema üsna ühetaolised majandused, et ühtne rahapoliitika neile sobiks. Või siis peaksid need majandused omama piisavaid alternatiivseid kohandumismehhanisme, et ühise rahapoliitika raamistikus toime tulla.

Kreekal neid teisi kohandumismehhanisme ei paista kuigipalju olevat. Tööjõu mobiilsus muudesse euroala riikidesse on piiratud, palkade ja hindade allapoole kohandumine samuti. Ka käärid Saksamaa ja Kreeka konkurentsivõime vahel on liiga suured, et neid alternatiivsete mehhanismidega tasakaalu tuua. Kohandumismehhanismide puudumise või ebapiisavuse korral ei jää paraku muud üle, kui kohanduda devalveerimise kaudu.

Devalveerimine võib tunduda lihtsam kui kärbete elluviimine, seda saab teha korraga: pikad ja lõputud debatid ning 20-aastane säästukuur jäävad ära. Tegelikkuses on see kergem tee lühiajaliselt palju valusam, aga vähemalt on valu äkiline ja kiire ning toob selguse majja.

Miks kinnitasid välisanalüütikud 2008. aasta majanduskriisi algul kooris, et Eesti peab oma valuuta devalveerima? Sest see on majanduse tasakaalustamatuse ravimiseks kõige levinum viis ja kaugelt väljastpoolt pärit analüütikud ei uskunud, et inimesed suudavad vastu võtta kohandumise palgakärbete kaudu. Ilmselgelt ei tundnud nad eestlasi. Kreeklased pole aga eestlased. Devalveerimine oleks olnud kasutu sellistes väga avatud riikides nagu Balti riigid, kuid Kreeka ei sõltu nii palju importsisendeist.

Pärast pankroti kättejõudmist saaks kreeklastest uued argentiinlased, kes on devalveerinud oma valuuta olukorras, kus see näib võimatu, ning kellele edaspidi jäävad rahvusvahelised finantsturud suletuks. Kuigi majanduslikult on see ehk kõige käegakatsutavam tee, on poliitiliselt tegemist väga riskantse valikuga. See tähendab nokauti Euroopa väärtustele ja ka saavutustele, milleni on pärast Teist maailmasõda Euroopas rahu säilitamisel jõutud.

Seetõttu püüavad Euroopa liidrid üsna kindlalt viimse verepiisani Euroopat koos hoida, kuigi see on majanduslikult tõeline pähkel. Kui mõelda niisugusele võimalikule tõsisele tagajärjele nagu turvalisuse kadumine Euroopas, tunduvad kõikvõimalikud kärpeplaanid leebe köhasiirupina: nad on magusad ja raskete haiguste vastu ei aita.

Eks see poliitiline tants kestab veel mõnda aega. Kreeka lahkumist üritatakse lükata võimalikult kaua edasi, et olla selleks valmis. Raha andmine Kreekale on olnud aja ostmine selleks, et neid ettevalmistusi teha ja ülejäänud eurotsooni võimalikult hästi kaitsta. Pangajooksude algus on märk, et see kardetud sündmus ei pruugi enam kuigi kaugel olla.

Aeg devalveerimiseks on küps. Tulemüürid on ehitatud. Argentina – viimane sarnane kogemus, kus devalveerimine ei olnud võimalik, aga lõpuks ikkagi teoks sai – elas kolm aastat majanduslanguses ning siis tuli murdumine. Kreeka majanduslangus on kestnud juba neli aastat.

Ma ei usu, et Kreeka lahkumise mõju, koordineeritult või mitte, jääks vaid Kreekasse. See tekitab kindlasti järellainetuse terves Euroopas, kaasa arvatud Eestis.

Eestil on eeliseid, mida mitu inimest on juba ka nimetanud. Eesti on uues potentsiaalses kriisis senisest paremini positsioneeritud: tal on tugevam jooksevkonto ning varasemast kindlam palkade ja tootlikkuse tasakaal. Tänu eelistele ei kuku siinne majandus enam 15 protsenti, vaid hulga pehmemalt. Kuid loota, et Kreeka lahkumise mõju kuidagi Eestist mööda jookseb, on naiivne.

Isegi kui tulemüürid on piisavalt kõrgeks ehitatud, et otsest mõju takistada, siis kindlustunde kokkukukkumist ei suuda nad ära hoida. Me oleme kindlustunde kadumise mõju näinud nii hiljuti, 2008. aasta kriisi ajal, kui ka varem, näiteks 1997. aasta Aasia kriisi järellainetusena, mis ometi sai alguse Eestist kaugel ja mille puhul otsesed sidemed Eestiga puudusid.

Ilmselt ei ole kindlustunde kadu nii sügav kui 2008. aastal, sest osaliselt on seda oodata osatud. Aga sama järsult tuleb see ikka, nagu alati. Kahjuks ei saa kindlustunde kukkumise vastu end kindlustada.

Kreeka lahkumisega eurotsooni kriis aga ei lõppeks, vaid liiguks edasi järgmisesse faasi. Pikapeale selgub, et euroliit suudab toimida vaid siis, kui ollakse senisest tihedam poliitiline liit. Praegune otsustusvõime – kuivõrd seda on või siis pigem ei ole – saab väga selgelt nähtavaks. Eurotsoon on kompromisside liit, sellisena aeglane, kohmakas ja otsustusvõimetu.

Nakkuse ja järellainetuse mõjude küsimus seisneb selles, kas eurotsoonil on olemas plaan, milline on uus ning tugevam euroliit. Vastasel juhul hakkavad diskussioonid selle üle jälle uue hooga ketrama, lükates kriisi lõppvaatuseni jõudmist taas edasi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles