Juhtkiri: kes selgitaks Ansipile Reformierakonna rahaasju?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Kui Reformierakonna esimees Andrus Ansip teisipäeval lennujaamas ajakirjanikele Silver Meikari arvamusartiklit süvitsi ei kommenteerinud, võis teda mõista. Ta saabus just NATO tippkohtumiselt USAst ning isegi peaministril on õigus olla kümnetunnisest lendamisest väsinud ja mitte kõigega kursis.


Kaks päeva hiljem võiks eeldada, et olukord on muutunud, aga ei. Ansip kinnitab jätkuvalt, et ei tea erakonna rahaasjadest mitte kui midagi! Hoolimata sellest, et õiguskaitseorganid on vahepeal alustanud uurimist, võtnud tunnistajatelt ütlusi ja otsinud läbi erakonna peakorteri.

Hoolimata sellest, et vahepealne aeg on toonud uusi kinnitusi erakondade varjatud rahastamisest ning mitu skeemides osalenut on endast prokuratuurile teada andnud.

Ansip tõdes küll ilmnenud asjaolude valguses, et «ka varjatud annetused on vähemalt kunagi olnud reaalsus», kuid lisas samas, et «kuidas praegu erakondades on, seda ma ei tea isegi oma erakonna kohta öelda».

Erakonna esimees ja peaminister, kelle kabinetis töötav parteikaaslasest justiitsminister on sisuliselt rahapesusüüdistusega löögi all (ja see pole kaugeltki veel kõik), ütleb, et ta ei tea midagi? Kas ei oleks siiski viimane aeg leida oma erakonnast keegi, kes esimeest pisut valgustaks?

Tuleb muidugi nentida, et ka ülejäänud kolme riigikogus esindatud erakonna juhid pole varjatud annetuste kohta midagi (mõistlikku) öelda suutnud. Päris vait on olnud muidu häälekalt opositsiooniliidri koha nimel heitlevad Sven Mikser ja Edgar Savisaar.

Urmas Reinsalu tuli aga eile valitsuse pressikonverentsil välja jutuga parlamendiparteide «sõltumatust objektiivsest komisjonist», et «töötada välja alternatiivid ja pakkuda need aruteluks», mis siis peaks esindusdemokraatia usalduse taastama. Ehk siis sisutühja lobaga.

Usalduse taastamise retsept (jah, härra kaitseminister) ei seisne tõekomisjonides. Tuleb avalikult tunnistada erakondade rahastamisega seotud probleeme, korrigeerida erakonnaseadust ning võimaldada sisuline järelevalve annetuste üle. Erakonnad peavad mõistma, et edasiste valede ja keerutamise tee viib üha kaugemale tupikusse.

Selmet usaldust taastada, on valitud hirmutamise taktika. Eesti stabiilsusele üritatakse vastandada küll olukorda Lätis, kus oligarhid erakondi kaaperdavad, küll Soomes, kus Põlissoomlased nautisid enneolematut edu. Vene kaardist ja Kreeka kuldsetest koidikutest rääkimata. «Ähvardavad» vihjed võimaliku uue erakonna tekkest Eestis kostsid eile ka Ansipi suust.

Spordis on vana tõde, et kes püüab kramplikult seisu hoida, peab lõpuks ise pillid kotti pakkima. Valija, kes valis kord stabiilsust, võib ühel hetkel oma tahet väljendada teisiti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles