Tõnu Roolaht: vajame uut maailmakorda

, Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse dotsent
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis / Scanpix

Miks protektsionistlik mõtteviis levib, miks see kahjulik on ning miks ja kuidas oleks kasulikum leppida mitme tegevusala loomuliku kandumisega arenguriikidesse, kirjutab Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse dotsent Tõnu Roolaht. 


Isegi suurele USA majandusele on kaubanduse liberaliseerimine ning kaasnenud kaubavoogude suurenemine toonud selget kasu. Tarbijad on saanud odavamad hinnad ja suurema kaubavaliku.



Seejuures mõjutas väliskaubandus vaid 15 protsenti tööjõust. Enamik koondamisi toimus pigem sellistes valdkondades, mida väliskaubandus ei mõjutanud (suletud sektorites). Ka palgaerinevuste suurenemine kõrgema ja madalama kvalifikatsiooniga töötajate vahel polnud seotud väliskaubandusega, vaid pigem oskusi väärtustavate muutustega tehnoloogias. California Ülikooli professori Robert Kroli mullu septembris avaldatud uuringust selgus, et rahvusvahelisele kaubandusele tõkete seadmise kulu USA majandusele oli ühe säilinud töökoha kohta suurem kui töötaja tulu sellest.



Sellistele tõsiasjadele vaatamata toob Euroopa sõltumatute õigus- ja maksuettevõtete ühenduse CMS äsjane uurimus esile protektsionismi trendi kasvu Euroopas, mis poliitikute sõnadest seadusesse jõudes võib muuta keerukamaks nii kaubanduse, investeerimise kui ka ettevõtete liitumise ja ühinemise.



Miks on see nii, et üldise kasvuga kaasnevad liberaliseerimismeeleolud asenduvad kriiside tingimustes ikka ja jälle protektsionistlike ideestikega?



Protektsionismi mõttelaad pole uus. Ühiskonnateadlased tõid seda tugevamalt esile juba 15.–17. sajandil, mil maailmamajanduse nägu kujundasid koloniaalvallutused ning Madalmaade ja teiste riikide kaupmeeste kui jõuka ühiskonnakihi esiletõus. Neis kirjutistes rõhutati vajadust kasvatada riigi kulla- ja hõbedavaru ekspordituludega, soodustades oma riigi kaupade väljavedu ja piirates välismaiste kaupade sissevedu. Just ekspordi domineerimist impordi üle nähti riigi jõukuse ning edukuse allikana.



Esmapilgul tundub seesugune arutluskäik igati loogiline, kuid paraku lähtuti juba siis veidi väärast arusaamast, et ühe riigi võit saab tulla ainult teiste kaotuste arvelt. Selle mõtteviisi vildakust selgitas šotlane David Hume juba 18. sajandil. Ta seletas, et ekspordituludena tekkiv rahamass on eduka riigi puhul ka hinnatõusude ning palgakasvu allikaks. Mistõttu selle riigi kaubad kallinevad ja pole välisturgudele enam nii ahvatlevad.



Kuigi tänapäeva eksportnõudlust ei saa taandada üksnes hinnaeelistele, on soodne pakkumishind endiselt väga suuresti edu või ebaedu allikaks. Seega peitub enam kui paari sajandi taguses kriitilises kirjutises palju mõtlemapanevat ka tänapäeva otsustajatele. Praegu ei reageeri pikaajalisele ülejäägile või puudujäägile mitte üksnes kaupade ja teenuste hinnad ning palgad, vaid ka valuutade vahetuskursid. Eriti silmapaistev on see tõsiasi USA dollari tugevnemiste ja nõrgenemiste näol.



Protektsionismi kui riiki või regiooni kaitsvate piirangute vastandiks on tegutsemisvabaduse lubamine, mille majandusliku ideestiku üheks tuntumaks esitajaks on teine šoti mõtleja samast, 18. sajandist – Adam Smith. Ta leidis, et isikute vaba tegevus nende eesmärkidest lähtuvalt viib turu «nähtamatu käe» suunamisel ka ühiskonna jaoks parima tulemuseni.


Väliskaubanduses tähendas see lähtumist riigi looduslikest või omandatud (näiteks tehnoloogilistest) eelistest ja keskendumist sellele, mida suudetakse teistest efektiivsemalt. Seega kirjeldas juba Smith riikide spetsialiseerumisest ja kaubavahetusest tekkivaid kasusid.



Protektsionismi ja vabaturu äärmuste vahel on pragmaatiline hoiak, lubades asju, mille puhul tulud ühiskonnale on kuludest suuremad, ja tõkestades neid, mis eeldatavalt toovad rohkem kahju kui kasu. Täielik protektsionism välismaiste kaupade ja investeeringute eest on tänapäeval haruldane. Turul ilmnevate tõrgete ja ebaõnnestumiste tõttu ei praktiseerita enamasti samuti täielikult reguleerimata vabaturu suhteid.



Pragmaatilise vaatenurga ebatäiuslikkus seisneb aga hindajate paratamatus subjektiivsuses ning otsuste suures sõltuvuses olukorrast. Siit leiamegi põhjuse, miks heades majandusoludes, kus paljud asjad on pigem tulusad, protektsionism pigem taandub ja rasketes oludes esile tõusma kipub.



Kaupade sissevedu nähakse kasvu olukorras tihti edule kaasa aitava abimootorina. Majanduskriisi tingimustes muutub see tihti aga kodumaiseid töökohti õõnestavaks ohuks. Seega, vaatamata valitsevale pragmaatilisusele ollakse kriisioludes protektsionistlikumad ja kasvuolukorras liberaalsemad.



Küsimus on tunnetuslikus nihkes, mis puudutab otsustuskriteeriume. Kui heades oludes valitseb statistikas positiivsus ja kasv, loob see ühtlasi pahatihti ülipositiivseid tuluootusi. Negatiivsel foonil toimub samasugune võimendatus vastupidises suunas.



Kuidas Eesti on näiteks USAga võrreldes erinevas olukorras? Siinse turu väiksust arvestades ei tooks impordi piiramine tootjatele leevendust, sest kodumaine müük on lihtsalt liiga väike, et tagada tootmise kasumlikkust ja jätkusuutlikkust. See on ka üks põhjustest, miks enne ELi astumist oli Eesti kaubanduspoliitika pigem suunatud turu maksimaalsele avatusele kui kaitsele.



Euroopa Liitu kuulumine lisab aga teatud vaatenurgast uusi ohte. Kuigi meie minister Juhan Parts on protektsionistliku suundumust pidanud selgelt negatiivseks, ei pruugi väikeriigi arvamus olla alati määrav. Saksamaa, Prantsusmaa, Poola ja teised suured liikmesriigid võivad oma riigi turuolukorra lühiajalise stabiliseerimise sihiga liikuda ELi kui majandusbloki kaitsemeetmete toetajate sekka. Halvimal juhul tähendab see, et avastame end siinsele ettevõtjale ebasoodsate lisapiirangute olukorrast.



Kõige tõsisemad kaubandusvaidlused toimusid 20. sajandil USA ja Euroopa Liidu või USA ja Jaapani vahel – maailmamajanduse triaad. Arengumaade teema on küll varasema Üldise Tolli- ja Kaubanduskokkuleppe (GATT) või nüüdse Maailma Kaubandusorganisatsiooni egiidi all toimuvatel läbirääkimistel kogu aeg päevakorral olnud. Pahatihti päädisid need arutlused aga triaadi juhtriikidele soodsate eritingimuste säilitamisega näiteks sellise vananeva tegevusharu nagu rõiva- ja tekstiilitööstus valdkonnas või põllumajandustoodete kaubanduse valdkonnas.



Püsivate protektsionistlike meetmete põhjenduseks tuuaksegi sageli kodumaise tööstuse ja töökohtade säilitamise või väljaarendamise vajadust. Tulles tagasi Adam Smithi ideestike juurde, võib seda aga tõlgendada kui püüdu säilitada kunstlikult ebaefektiivset ja minetatud eelistega struktuuri. Selge loodusliku või omandatud eelisega tegevusvaldkonnad oleks ju konkurentsivõimelised ka piiranguteta. See oleks majanduslik ning globaalset efektiivsust järgiv loogika.



Triaadi suurriigid ei sea üldjuhul väliskaubanduspoliitikas esikohale üleilmse kaubanduse efektiivsuse sihti. Poliitikute eelistusi kujundavad pigem lähenevad valimised või soov vältida kohandumisega kaasneda võivaid rahutusi.



Ka tänapäeva maailmas ei saa eitada majandusliku ja kultuurilise domineerimise ambitsioone. Kõik see piirab juhtivate riikide valmisolekut teha ulatuslikke järeleandmisi eeldatava globaalse kasu nimel, kus suhteline võit arengumaade poolel võib näida suurem.



Majanduskriisile lisaks on üheks protektsionistlike meeleolude uue esiletõusu põhjuseks seniste juhtriikide positsiooni kõigutamine eeskätt Hiina ja India poolt. Tekstiilitööstuses on tööjõurohke regiooni eelised selged. Laiem probleem senise triaadi jaoks peitub aga selles, et Hiina muutub ülikiirelt põllumajanduslikust tööstus- ja teenindusmajanduseks ning Hiinas kasvab ka sisemaine ostujõud.



Ülisuure koduturu tõuge tekitab veel ühe kvalitatiivse hüppe. Kui seni suhteliselt halvamaineline ja kõikuv Hiina kvaliteet asendub süsteemse arendustöö ja kvaliteedijuhtimisega, siis pole Hiina enam mahu tootja, vaid liigub jõuliselt globaalsete brändide arendamise suunas. Lenovo arvutid on selles valdkonnas juba esimene näide.



Kuigi näiteks Jaapan on läbinud ise suhteliselt samalaadse arengutee, ei vähenda see tema kartust globaalses konkurentsis oma positsioone kaotada. USA ja Euroopa Liit kui veelgi ambitsioonikamad majandusruumid on lihtsalt hakanud Hiina ja India ühiskonna kiiremat arengut teadvustama. Maailma demograafilise seisundi taustal on uusprotektsionism vähemuse soov domineerida enamuse üle.



Riikide enesekaitsemeetmed võivad lähiperspektiivis tõepoolest leevendada veidi kriisi sümptomeid (kasvav tööpuudus, kodumaiste tootjate müügi langus), kuid ei ravi probleemi ennast.



Arenguriikidest pärit odavate toiduainete või tööstustoodete turulepääsu piirates jäetakse need riigid ilma töökohtadest ja arvestatavast eksporditulust. See tundub esmapilgul paratamatu valik, sest kodumaised töökohad ja areng on valitsustele prioriteetsed.



Siiski on tegu lühinägeliku eksiarvamusega. Tegevusharud, milles arenguriikidel on loomupärane eelis, tuleks hoopis struktuurireformide ja hariduspoliitika ühisjõul asendada uuenduslike teadmismahukate valdkondadega. Arengumaade toodete rahvusvaheline turulepääs suurendaks nende riikide tulu ja arendaks sealseid tarbimisturge. Hoopis see aitab enam kaasa globaalse ekspordi mahtude tõusule, millest võidavad ka arenenumad riigid.



Säärast vaatenurka pole lihtne omaks võtta, sest see eeldab ulatuslikku innovaatilisust kogu triaadis ning laiemalt võttes uue maailmakorralduse aktsepteerimist, kus 19. ja 20. sajandil kujunenud riikide rollijaotus läbimõeldult üle vaadatakse.



Suurriikidel ja regionaalsetel ühendustel on kahtlemata ülikeerukas oma harjumuspäraseid struktuure kriitiliselt ümber kujundada. See on lisaks veel pikk protsess, mille ajahorisondiks on pigem kuni 30 aastat.



Siiski on liikumine seniselt võitjate-kaotajate kasvumudelilt jagatud võitude kasvumudeli suunas järjest suureneva globaalse sidususe taustal ülioluline. Eelmised ülisuured majanduskriisid jäävad 20. sajandi esimesse poolde, mil kahe maailmasõja vahel tekkinud languste juures otsiti samuti abi protektsionismist ja valuutade devalveerimisest.


Tagajärjeks oli maailmakaubanduse mahu võimendatud vähenemine ning ülemaailmse kriisi süvenemine, sest konkureerivate kaitsemeetmete ja devalvatsioonide tekitatud usaldamatuse õhkkonnas kaubandus ei toiminud.



Hoiatav minevikukogemus vihjab sellele, et majanduslikust protektsionismist sõjalise konfliktini on tee tihti lühem, kui üldsusele tundub. Maailmamajanduse areng on vältimatult tsüklilise iseloomuga ning riikide parim valik ei ole mitte protektsionismi abil eralduda, vaid ühisvõitude nimel koostööle asuda. Mitte ainult Eesti, vaid kogu maailma ees seisvaid majanduse struktuuri probleeme ei saa lahendada minevikku klammerduva kaitseseina abil.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles