Jüri Maloverjan: ministrist müüdimurdja

Moskva ajakirjanik Jüri Maloverjan kirjutab Venemaa kultuuriministrist Vladimir Medinskist, kes vaatleb lähiajalugu Nõukogude võtmes.

Eestlased olgu Punaarmeele tänulikud, et ta nende pealinna päästis. Pärast märtsi täppispommitamist pagesid sakslased linnast. Tänu sellele Tallinn ongi nii hästi säilinud.» Nii arvab Venemaa vastne kultuuriminister, ajaloodoktor Vladimir Medinski.

Vene kultuuriminister on muidugi suhteliselt vähetähtis kuju, ka vene kultuuri enda jaoks, kuid Medinski seisukohad on sümptomaatilised ja paljurääkivad. Need räägivad nii mõndagi nende inimeste hoiakutest ja arusaamadest, kes Venemaa sel esmaspäeval välja kuulutatud uue valitsuse kokku panid ja Medinskit sinna kutsusid.

Pisiasjad nagu see, et sakslased pagesid Tallinnast alles septembris 1944. aastal, Medinskit ei huvita. Tema on «müütide ümberlükkaja», terve raamatusarja «Müüdid Venemaast» autor.
Ning pahatahtliku lääne ja tema käsilaste loodud müütide ümberlükkamine seisneb muidugi reeglina vanade Nõukogude müütide taaskehtestamises.

Otse loomulikult väidab kultuuriminister, et Balti riikide okupatsiooni pole olnud: tema väitel tahtis pool Eesti, Läti ja Leedu rahvast Nõukogude Liitu, nii juhtuski rahumeelne inkorporeerimine. Soome rahvas näiteks ei tahtnud – neid ei võetudki liitu.

Molotovi-Ribbentropi pakt koos salaprotokollidega oli Stalini ainuõige otsus ning midagi eriti amoraalset võrreldes näiteks Müncheniga selles ei olnud. Poolat Nõukogude Liit ei rünnanud, kuna selleks ajaks kui Punaarmee tema idaaladele sisse marssis, oli valitsus Varssavist juba pagenud.

Ja üleüldse pole Venemaa kedagi oma ajaloos «reeglina jõuga vallutanud – kõik langesid ise kätte või soovisid ise liituda». Nõnda rääkis Medinski paar aastat tagasi ühel kohtumisel üldsusega Moldovas. Teistes sõnavõttudes on ta tunnistanud, et aeg-ajalt siiski vallutas küll.
Lääs on aga Medinski sõnul Venemaad läbi aegade muudkui mustanud ja laimanud.

Medinski on Venemaa diplomaatia kõrgkooli (MGIMO) õppejõud. Õpetab seda kõike noortele diplomaatidele. Vanad teavad niigi, mismoodi õige ajalugu välja näeb.

Vene välisministeeriumi veebilehel näiteks on mullu novembrist väljas ametlik tekst pealkirjaga «NSVLi välispoliitiline tegevus Suure Isamaasõja eel», kust selgub, et Leedu, Läti ja Eesti «valitsevad ringkonnad» viisid läbi nõukogudevastast poliitikat, kuid seda «ei toetanud nende riikide elanikkonna enamus ning pärast 1940. aasta juulis toimunud Leedu ja Läti rahvaseimide ja Eesti riigikogu valimisi tulid neis riikides võimule Nõukogude Liidu suhtes lojaalsed jõud». Ja nii edasi – me kõik, kes on Nõukogude koolis õppinud, mäletame ju suurepäraselt, milline see tollaste sündmuste ainuõige versioon olema peab.

Kuidas saab ajaloodoktor Medinski või kõrgelt haritud diplomaat Sergei Lavrov (kes on muide oma välisministrikoha ka uues valitsuses säilitanud) tänapäevases infokeskkonnas ajalooliste faktidega niivõrd lahkukäivate seisukohtadega esineda, on omaette mõistatus, mille lahendamine (lahtiharutamine) nõuab parajat intellektuaalset pingutamist. Ühiskonna teadvuses pesitsevad müüdid on ju üks asi, haritud inimeste arusaamad aga justkui peaksid natuke komplekssemad olema.

Võib muidugi lihtsalt käega lüüa: ah, mehed tegutsevad oma välis- ja sisepoliitiliste eesmärkide nimel, nagu teisedki.

Seda küll, ent probleem on selles, et need inimesed usuvad siiralt, et selline ajalookäsitlus ongi õige. Tõsi on see, mis sobib mulle ja minu Venemaa-kujutelmale. Võõras vale on vale, oma vale on tõde. Sest see on meie ajalugu, see on püha ja ärgu tuldagu seda rüvetama.
Eestlastel (lätlastel, leedulastel) on muidugi oma võimas trump selles mängus välja käia, nimelt Saksa mundrites sõdinute vabadusvõitlejateks nimetamine.

Selge ju, et Hitleri armeesse mobiliseeritud poisid ei saanud (erinevalt näiteks metsavendadest) mitte mingil moel vaba Eesti riigi eest võidelda, ükskõik, mida nad ise sellest arvasid. Aga siingi on sama mall: nii on meil mugavam, sobib meie Venemaa-keskse lähiajalookäsitlusega hästi kokku, pealegi ei tohi ju oma rahvast lõhestada.

Erinevus on muidugi ambitsioonides: Eesti ei saa unistadagi sellest, et oma seisukohad teistele peale suruda, Venemaa aga just sellega üritabki tegeleda, iseasi, et üpris tulutult.

Mõistagi, üldiselt pole selles vastasseisus midagi erilist – kõik inimesed ja rahvad näevad asju nii, nagu neile parasjagu eetiliselt mugav on, vaid vähesed suudavad sellest üle olla. Kuid meile on see siiski probleem, kuna ajalookäsitluste kokkupõrge projitseerub ikka ja jälle tänapäeva riikidevahelistele suhetele.

Tuleb lihtsalt aru saada, et vaidlused, propaganda ja seletustöö ei kanna siin vilja, igatahes mitte lähema paari põlvkonna vältel mitte.

Igasuguseid vaidlusi neil teemadel tuleb võimaluse korral vältida, nii riiklikul tasandil (mida Eesti välispoliitika Toomas Hendrik Ilvese ministriks oleku ajast saadik ongi üritanud teha) kui ka isiklikes suhetes.

Ja kui poppajaloolasest kultuuriminister Medinski peaks ükskord Eestit väisama, rääkige talle, kuivõrd sügava, lausa kustumatu jälje jättis Maarjamaale vene kultuur ja kuivõrd tänulikud me selle kirju päranduse eest oleme.

Autor on BBC Vene talituse korrespondent