Kaarel Tarand: usun, ei usu...

Eesti Vabariigi poliitiline reaalsus tema 21. demokraatia-aastal paljastab erakondade kartelli, kirjutab Kaarel Tarand.

Kui kõik hiljutised uudispommide killud kokku panna, saame üleeilse poliitpäeva koonduudisena öelda: «Pealinna esindusrestoranis ebaseaduslikult kohtunud kartelliparteide juhid teatasid üksmeelsest kokkuleppest, et mingit poliitilist kartelli Eestis ei eksisteeri. Kes väidab vastupidist, on rumal, elukauge, asjatundmatu või vaimuhaige.»

Silver Meikarist ei saa pärast tema patukahetsuskirja ilmumist küll lunastajat ega märtritki, kuid see, et tema avalduse järel erakondlikus eliidis kolleegide-sõsarate pihta ühtki tõsisemat kiviviskajat ei leidu, on veenvaim kinnitus kartelli olemasolu kohta. Sellest, et seadusväline rahastamispraktika on üldine ning ükski ei saa ega tahagi sellest loobuda, kuna «kõik teised ju teevad niikuinii».

Et maailma hämaramates tsoonides talitamist lausa nauditakse või endastmõistetavaks peetakse, selgub põgusalgi keelekasutuse analüüsil. «Pidasime teda sõbraks, aitasime raskel ajal, aga tema...» – kui poleks must valgel kirjas, et nii kõneleb justiitsminister, paigutuks sellised repliigid kõige loomulikumana küll mõne Soprano või Corleone mõjukama perekonnaliikme suhu. Aga ei, see on Eesti Vabariigi poliitiline reaalsus tema 21. demokraatia-aastal.

Kõige piinlikum on see, et praeguse olukorra arhitektid on seda aastaid saanud teha kõigi kodanike silme all, nimetades ise seda poliitilise süsteemi ülesehitamiseks, demokraatiat põlistavate mängureeglite kehtestamiseks.

Me oleme parteide võimule hääletult alistunud. Kes jaksaks kokku lugeda need kahepalgelisusest nõretavad paraadkõned, mida on peetud riigikogu kõnepuldist kõigil kordadel, kui erakonnad konsensuslikus vaimus on andnud seaduse jõu järjekordsele reeglile, mis tugevdab kartelliparteide positsioone ühiskonnas ja selle otsustussüsteemis ning samas vähendab avalikkuse võimalusi süsteemi üle järelevalvet teha?

Juba enam ammu pole ühtki aplodeerijat ega ka kriitikut, kelle hääl võiks kosta kartelli ehitatud nähtamatu klaasseina taha. Samas pole kodanikkond ka midagi tõsisemat suutnud ette võtta avaliku võimu kartelliparteide peakorteritesse kaaperdamise vastu.

Mõistagi pole kartell sündinud kellegi kurja geeniuse ühekordse disaini alusel, vaid pisisammude kaupa, mis on lubatu ja lubamatu piirjoont nihutanud teinekord nii märkamatult, et suurem osa heausksetest otsustajatest parlamendiski pole arugi saanud, mille kasuks tegelikult nupule vajutasid. Ainuüksi erakonnaseadust on 15 aasta jooksul parlamendis muudetud ligi veerandsajal korral.

Näiteks paragrahvis, millega sätestati erakonna asutamiseks vajalik tuhande liikme alampiir, võis näha õilsat katset korrastada liigkirjut pilti, kuid sisuliselt oli tegemist stardipauguga nii erakondadele endile kui ühiskonnale tervikuna kahjulikule «surmani» võidujooksule raha ja hingede pärast.

Või teine tuntud näide. Kui keelustati ettevõtte annetused erakondadele (mis võis iseenesest olla mõistlik mõte, arvestades toonase ettevõtluskultuuri noorust ja kõlbelist taset), lubati see õiglaselt kompenseerida riigieelarvest. Aga õige pea hakkas riigikogus esindatute arusaam sellest, mis see õiglane kompensatsioon ka on, kasvama nagu pärmi peal.

Tagantjärele on raske hinnata, kas parlamendierakondadel oleks n-ö vabaturult ehk ettevõtjate käest ka kiire kasvu aastatel õnnestunud koguda needsamad 90 miljonit krooni aastas, mis nüüd ühe käeliigutusega enda toetuseks riigieelarvesse kirjutati.

Tõenäoliselt mitte. Kuid üsna kindel on, et ettevõtjate panused oleksid olnud kooskõlas majanduse seisundiga, mitte inflatsiooni- ja kriisikindlad, nagu seda on riigieelarve eraldised erakondadele, mille vastu buumile järgnenud kriisiaastatel nürines tulemusteta ka Euroopa teravaim kärpekirves.

Pole kuigi tõenäoline, et Meikari initsiatiiv suudaks kartellipaati kõigutada rohkem, kui seda on teinud nii eelmise kui ka praeguse õiguskantsleri või siis presidendi kriitika poliitilise süsteemi stagneerumise asjus. Lootus ju on, et suvi tuleb peale ning teema mattub suvetuuride melusse ja grillisuitsu. Siiski, kodanikel on ka valimistevahelisel ajal võimalus vähemasti riigikogu liikmete mõjutamiseks.

Nemadki on ju kõigest inimesed, kes tahavad käia kontserdil ja suveteatris, avalikult ja kartuseta inimeste hulgas ringi liikuda, mitte redutada välismaal.

Kuigi erakonnad on ka riigikogu töö- ja kodukorra seadusesse kirjutanud kõikvõimalikke punkte, mis takistavad saadikut vastu fraktsioonide tahtmist tegutsemast, peame siiski lootma, et 101 hulgas leidub neid, kes südame sunnist või ka poliitilisest omakasust juhindudes võtavad Meikari tõstetud teema kanda. See pole lihtne, sest kui ühiskonnas tervikuna on sallivus aasta-aastalt kasvanud, siis erakondades sallivad peakorterid teisitimõtlemist vaid juhitud lavastusena.

Eriarvamusi vajatakse siis, kui on vaja teeselda sisedemokraatiat, otsustamise ajal peab valitsema distsipliin. Teisitimõtlejate stigmatiseerimine on kogu kartellis levinud praktika. Viimastel aastatel on seda vähim välja paistnud sotsiaaldemokraatide juures, kuid ega Jüri Pihli episood ka just kõige kaunim välja näinud. Nii IRLi respublikaanid kui ka Keskerakonna ortodoksid on oma vähemust kohelnud hullemini kui vaenlasi.

Kuid need on elus ja mõnedki ka riigikogu liikmed veel ligi kolmeks aastaks. Kes siis veel kui mitte nemad, kannatanud, peaksid olema avalikkuse partneriks ja toeks poliitiliste reformide nõudmisel.

Kui riigi- ja erakonnajuhid aastaid ja üksmeelselt räägivad, kuidas kõik elualad vajavad pidevaid reforme, innovatsiooni ja kohanemist, siis pole kuigi usutav, et selles üdini ebatäiuslikus maailmas võiks olla neljaparteiline täiuslikkuse oaas. Viige ennast palun remonti, armsad erakonnad!

Kaarel Tarand on ajalehe Sirp peatoimetaja ja erakondade rahastamise järelevalve komisjoni aseesimees. See tekst esitab isiklikke, mitte komisjoni seisukohti.