Istun oma vast valminud kasvuhoone ees. Murumätaste hunnik kilemaja lävel riivab silma. Peaks need kuhugi ära vedama, mõtlen, kui meenub auk. Umbes pool meetrit sügav, neljakandiline. Selle augu leidsin kevadel heinamaa äärest, ilmselt olid selle kaevanud sõjamehed, kuperjanovlased, kes lume sulamise ajal siinkandis džiipidega ringi sõitsid ja metsas sõjamängu mängisid.
Seitse 15-liitrise segupange täit mättaid ja auk ongi täis. Niisiis, umbes sajaliitrine auk, hea, et sisse ei kukkunud, arutlen augumõtete lõpetuseks. Istun taas ehitamise käigus väljaunustatud toolile ja silmitsen kõveraid, justkui Salvador Dali pintsliga tõmmatud vagusid väiksel põllulapikesel. Peedid, kapsad ja kaalid on seemnest korralikult üles tulnud ja kui neil kõigil antaks suureks kasvada, toidaks ära terve sõjaväe.
Väike hirm poeb ka naha vahele, et mis saab siis, kui mu esimene suurem katsepõllundus tõesti korralikku saaki peaks andma. Kuhu ma need juurikad kõik panen, ei ole ju keldritki! Ja keldri ehitamine pole mingi käepärasest materjalist kasvuhoone püstilöömine. Või prooviks teha midagi lihtsamat ja ajutisemat? Püüaks kaevata maa sisse mingi augu, seinad peenikeste palgijuppidega kindlustada. Mis asjad need kartulikoopad õieti olid, kas midagi metsavenna punkri taolist?
Olen sel kevadel palju mõelnud metsavendadele ja korduvalt üle lugenud väga hea sulega Alfred Käärmanni raamatuid. Käärmann on mitmes kohas rõhutanud, et metsavennad jäid ellu ja pidasid kaua vastu vaid tänu eestimeelsetele metsataludele.
Praeguseks on paljud metsatalud hävinud, mõnest on saanud suvila, kuid on ka neid metsa sees või metsa ääres paiknevaid majapidamisi, kus elu on täiesti sees. Maale on viimastel aastatel kolinud nii mõnigi noor pere, haritakse üles väikseid põllulappe, võetakse isegi mõni koduloom. Kas häda või moe sunnil tehakse sellistes majapidamistes vargsi samme selleks, et muust maailmast sõltumatult oma pere ära toita. Sellised majapidamised võiks vajadusel olla riigi kaitsmisel abiks.
Ma ei tea, kui palju on riigi kaitsmise plaane tehes mõeldud sissisõjale, meie kultuuri mõistes metsavendlusele. Kuid loogiliselt võttes peaks see olema Eesti riigi kaitsmise plaanide üks osa. Ja kui see on üks riigi kaitsmise plaanidest, siis ei tohiks unustada ka tugivõrgustikku, milleks on metsatalud. Kas need on ikka riigikaitse mõttes kaardistatud? Kas võimalike metsavendade abistajatega on räägitud ja nende tegutsemine kriisiolukorras kokku lepitud? Vaevalt.
Riigi kaitsekulutustest rääkides peavad paljud end spetsialistiks. Mina küll ei söandaks sel enda jaoks täiesti tundmatul teemal sõna võtta, kui ma poleks mõne aja eest raadiost kuulnud ühe riigikaitsega seotud ametimehe juttu. See mees rääkis, et kompensatsiooniks Nursipalu laskeharjutuste käigus tekkiva müra eest plaanitakse ehitada Nursi külla valgustatud tee. Selleks et aru saada, et Nursi külale on (iseäranis riigikaitse seisukohalt) linnavalgustust vaja sama palju kui seale sadulat, ei pea olema spetsialist. Selle asemel võiks toetada hoopis metsatalusid.
Selleks, et sõjameeste abistajaid toetada, polegi tarvis raha. Saaks ju teha ka nii, et kaitsevägi saadab mõnele noorele perele nädalaks appi kümmekond kaitseväelast ja koos ehitatakse valmis mõni strateegiline hoone, näiteks kelder, kus juurvilja säilitada. Lepitakse kokku, et kui häda käes, saab sellest metsatalust varju ja toiduabi.
Ja kui peaks juhtuma, et sõda ei tulegi, oleme saanud juurde mõne tugevama metsatalu. Paiga, kuhu kinnituvad Eesti riigi juured, mis toidavad ja kaitsevad tuulte ja tormide eest. Täpselt niisama, nagu maa hoiab kinni ja toidab mu peenra peal taimi: peete, kapsaid ja kaalikaid.