Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Leif Kalev ja Ott Lumi: maha SAlgamata poliitilist reaalsust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ott Lumi | FOTO: Erakogu
Leif Kalev. | FOTO: Liis Treimann

Tallinna Ülikooli riigiteaduste instituudi direktor Leif Kalev ja avaliku poliitika lektor Ott Lumi kirjutavad, et lääneriikide kogemus näitab, kuidas maailmavaate süsteemne levitamine poliitiliste fondide kaudu aitab kaasa populismi vähendamisele poliitilises võitluses.

Maailmavaate sihtasutused on emotsionaalne teema. Lihtne on neis näha poliit­eliidi katset endale riigikassast lisaraha kahmata. Samal ajal kujutab see algatus olulist vahendit poliitika ratsionaliseerimiseks. Peame oma kohustuseks selgitada, kuidas algatuse süvenemata hukkamõistmine tähendab lapse pesuveega väljaviskamist.

Vist küll kõik lugejad teavad oma igapäevaelu kogemuse alusel elementaarset tõsiasja, et kvaliteetse teenuse eest tuleb maksta. Parlamendierakonnad saavad juba praegu riigieelarvest päris korralikult raha, ent see pole vähendanud avalikkuses kõlavat rahulolematust nende tegevuse kvaliteediga. Pigem vastupidi.

See on lihtsalt seletatav – tavaelus teeme midagi tellides endale tavaliselt selgeks, mida täpselt tahame. Erakondade puhul Eestis see nii ei ole. Erakonnaseadus määratleb erakonda võimulesaamise kaudu. Rahaline toetus on üldine tegevustoetus. Nii pole ime, et raha läheb organisatoorseks tööks ja valimisreklaamiks ning kodanik tunneb, et on poliitturunduse objekt, mitte poliitika keskpunkt.

Postkommunismist väljumine

Maailmavaate sihtasutused pakuvad võimalust siduda rahastamine vähemalt osaliselt sisuliste tingimustega. Erakonnad ei saaks raha lihtsalt niisama, vaid maailmavaate edendamiseks. Mõistagi on see vaid üks samm ja tingimusi võiks seada palju rohkem, ent vähemalt on see esimene samm, pealegi parlamendierakondade endi algatusel.

Postkommunistliku Kesk- ja Ida-Euroopa erakondi eristab läänepoolsetest sõsaratest ebastabiilsus ja vähene professionaalsus demokraatliku poliitika teostamisel. Ebastabiilses erakonnasüsteemis on valijal oma rahulolematust lihtne välja elada, karistades valimistel seniseid erakondi ja hääletades võimule värvikamaid kriitikuid. Samal ajal tähendab see tavaliselt üksnes uusi pettumusi ja võimulesaanute karistamist järgmistel valimistel. Poliitika saab räpase maine ja viisakad inimesed väldivad seda.

Viimased riigikogu valimised on pakkunud Eestile harukordse võimaluse postkommunismi nõiaringist väljuda. Parlamenti pääses neli stabiilset erakonda, mis jagunevad maailmavaateliselt suhteliselt loogiliselt. Meil on võimalik seada neile eesmärke ja tingimusi, siduda see rahastamisega ja tekitada reaalsem poliitiline vastutus. Kas just nii laialdaselt kui Saksa erakonnaseaduses (www.iuscomp.org/gla/statutes/ParteienG.htm#3), aga senisest kvaliteetsemalt kindlasti.

Poliitika rahastamise valikud

Poliitilise tegevuse rahastamine on poliitilise kultuuri küsimus, mille juured ulatuvad riikluse tekke sügavamate hoovusteni. Angloameerika kontekstis kõlab peaaegu kriminaalselt mõte, et riik rahastab erakondi. Veelgi enam – ka mõte riiklikke grante noolivast vabakonnast ei mahu angloameerika poliitilisse kultuuri.

Kesk-Euroopa ja Põhjamaade kontekstis on tehtud teised valikud – poliitika ehk erakondade rahastamine on tugevalt riigi õlgadel. Rolli mängib ka nõrkade parteidega seotud ajalooline valus kogemus.

Maailmasõdadevaheline Euroopa demokraatia kogemus näitas, et esindusdemokraatia toimimiseks ei piisa üksnes formaalsest raamistikust. Vaja on sidusat ühiskonda, mis tajub väärtuste tasandil demokraatia toimimist, sealhulgas ka tema nõrkusi. Fonditraditsiooni jõuline mootor on olnud sõjajärgne Saksamaa ja tema eeskujul teised Kesk-Euroopa riigid. Praegustes lääne demokraatiates on poliitilised fondid lahutamatu osa demokraatlikust valitsemisest.

Poliitiliste fondide sügavam tagamõte seisneb erakondade propagandafunktsiooni hillitsemises. Süsteemne maailmavaate levitamine poliitiliste fondide kaudu on lääneriikide näitel aidanud kaasa poliitilise võitluse populismi vähendamisele.

Valitsemise ja demokraatia kvaliteedi seisukohalt on oluline, et ideoloogiline pinge, mis käib poliitikaga kaasas, oleks võimalikult paljus keskendunud pikaajalistele vaidlustele ja vähem taktikalistele küsimustele. Poliitilised fondid on siin üks abivahend.

Eesti tegi kümmekond aastat tagasi valiku rahastada erakondi tugevalt riigieelarvest. Selle valiku plussid ja miinused on teiste riikide näitel teada. Miinus on erakondade kartellistumise oht ja teatud poliitilise turu suletuse probleem. Plussid aga maailmavaatelisem poliitika, stabiilsemad erakonnad ja valitsused, nõrgemad poliitilise korruptsiooni ohud. Kui oleme teinud valiku tugevate erakondade keskse demokraatiamudeli suunas, on poliitiliste sihtasutuste loomine järgmine loogiline samm.

Valitsemise kvaliteet

Sageli väidetakse, et ükskõik missugune kodanikuühendus võib demokraatiat ja maailmavaadet edendada sama hästi kui erakond. See on eksitav. Kooriühing võib teha kord häid, kord väga ebapädevaid poliitikaettepanekuid ning kummagi eest ta ei vastuta. Kooriühingu tegevust hinnatakse laulmise taseme ja teiste sääraste näitajate järgi.

Kuigi kodanikuühiskond on hea rohujuure tasandi demokraatia­kool, on erakond tervikdemokraatia kool, alates sisedemokraatiast (mis sarnaneb rohujuuredemokraatiaga), ent lisades sellele esindusdemokraatia ja valitsemise kogemused. Need tähendavad aruandlust ja vastutust tasemel, mida rohujuurepoliitika ei saagi sisaldada.

Erakonnad nii parlamendis kui ka sellest väljaspool on oluline vahend kodanike poliitikateadmiste ja -oskuste parandamisel. Küsimus on, kas oskame nad sellele tööle suunata. Lõppkokkuvõttes määrab demokraatliku valitsemise kvaliteedi kodanike pädevus. Mida enam kodanikud maailmavaatepõhiselt suudavad otsuseid langetada, seda väiksem on populismi potentsiaalne jõesäng. See on aga valitsemise kvaliteedi seisukohalt väga oluline.

Valitsemine lähtub tippjuhtidest, kelle sõeluvad välja erakonnad. Seega mõjutab erakondade tegevuse kvaliteet meie elujärge. Poliitilised otsused vajavad teadmispõhisemat lähenemist. Erakondade päevapoliitilise konkurentsi leevendumine on üks eeldus, pädevus aga teine ja vajalik tingimus. Erakondadel puudub praegu suutlikkus pikaajalisi poliitikastrateegiaid kujundada.

Parlamendierakonnad pole oma ülesannetega alati täiuslikult hakkama saanud. Käegalöömise ja hukkamõistu asemel tuleks neid aga seadusandlikult ja rahaliselt suunata selgemalt toimima kodanike harimise ja demokraatliku valitsemise kvaliteedi tõstmise vahendina. Maailmavaate sihtasutused on üks viis asja parandada. Küsimus on, kas oskame võimaluse seekord ära kasutada või jääme postkommunismi nõiaringi edasi ekslema.

Tagasi üles