Kus on nii ulatusliku untsumineku sügavamad juured? Robert Musili romaani «Omadusteta mees» üks kurioossemaid tegelasi «prohvet» Meingast põrutab ühes pärastlõunases salongivestluses otse naelapea pihta: «Me elame hääletussedeli ajastul … ja et me oleme teinud oma vaimseks ideaaliks positivistliku teaduse, ei tähenda midagi muud kui pista hääletussedel pihku niinimetatud tõsiasjadele, et need valiksid meie asemel. Meie ajastu on ebafilosoofiline ja arg, tal pole julgust otsustada, mis on väärt ja mis väärtusetu.» Kui see kohtuotsus kõlas veel enne Sarajevo saatuslikke püstolilaske, siis pärast seda on asjad palju kehvemaks läinud. Kaks kõige halvaloomulisemat suundumust on olnud oma enda kultuuripärandile sülitamine ja täiesti utoopiliste tulevikupiltide maalimine.
Jätame relativismikiriku praegu sinnapaika ja vaatame lähemalt lörrimineku teist sammast. Austria majandusteadlase Friedrich von Hayeki kogu loomingut võib pidada vastuse otsimiseks küsimusele, miks langes tema sünnimaa, Habsburgide Austria-Ungari, mõne kuu jooksul kõrgtsivilisatsioonist metslusse. Oma essees «Hayek kui konservatiiv» kirjutab Briti mõtleja John Gray, et Hayeki jaoks rajanes teostamatute unistuste aluskiviks olev usk teaduse kõikvõimsusse ekslikul arusaamisel inimarust endast. Gray järgi oli Hayek skeptiline kantiaan, kelle jaoks ei jäänud müsteeriumiks mitte üksnes välismaailm, vaid ka meie endi mõistus. Hayek väitis, et meie teooriatesse ja teoreemidesse kängitsetavad selgesõnalised teadmised kinnituvad palju laiema tavade ja kommete kõnetu alusvaiba külge. «Meie sõnaselgete teadmiste tüseda aluspinna artikuleerimatu iseloom tähendab, et me teame alati rohkem, kui oleme võimelised sõnadesse panema,» võtab Gray elegantselt kokku Hayeki tunnetusteooria põhisõnumi.
Kui Hayekil on õigus, on lääs teadusekummardamisega ohtlikult üle võlli sõitnud. Viimase nähtusega oleme Eestis aga vägagi tuttavad. Ma ei räägi siin isegi niivõrd sellest kirjaoskamatust pahnast, mida meil enamasti sotsiaalteaduse pähe serveeritakse. Asi on palju hullem. Ka käsitöökoolid üritavad kinnitada enda külge doktorantuure ja uputavad nigelatest keskkoolidest tulnud noored abstraktsetesse nimisõnadesse, selle asemel et neile rahulikult selgitada, kummal pool akent on deebet ja kummal kreedit. Oma 1945. aastal ilmunud artiklis «Teadmiste kasutamine ühiskonnas» kirjutas Hayek: «Ometi kaldume unustama, et see [teaduslik teadmine – H. P.] ei ole ainus asjakohane teadmine. Võib nõustuda, et kuni räägitakse teaduslikust teadmisest, võib sobivalt valitud ekspertide institutsioon olla kogu teadmiste käsutamisel paremal positsioonil, kuigi see loomulikult lükkab probleemi vaid edasi – oleneb, kuidas eksperdid valitakse.» Ja just siin jõuame eelmainitud salongifilosoofi juurde jälle tagasi.
