Parteitubades, kus seisab muu hulgas ka iga peasekretäri parim sõber paberihunt, on õhk sumbunud. Ning kui keegi avab akna, et tuba pisutki tuulutada, süüdistatakse teda jõhkras kuriteos kõigi toasviibijate vastu, tõmbetuule tekitamises. Kas tõesti ei märgata seejuures, et läppunud õhk mürgitab juba kõiki majaelanikke?
Vajadusest tuua erakondade rahastamisse selgus on räägitud aastaid, kuid tegudeni pole jõutud – teha aga saavad erakonnad ise. Pigem pöörduti vastuvoolu. Erakonnaseaduse muudatus, millega dekriminaliseeriti erakonna poolt keelatud annetuse vastuvõtmine, pälvis mullu Eesti halvima seaduse konkursil häbimärgilise esikoha.
Eilses Postimehes ilmus endise riigikogu liikme, reformierakondlase Silver Meikari artikkel, milles ta tunnistas, et vahendas erakonnale oma isikliku annetusena talle tundmatu päritoluga 115 000 krooni. See artikkel avas elutähtsa akna. Mitte ainult Reformierakonnale, vaid ka teistele erakondadele. See aken andis võimaluse öelda avalikkusele, et jah, teatud asju ei ole kõige viisakamalt aetud. Ja kinnitada sealjuures, et see on möödanik ning näidata edaspidi kõigiti head tahet, et seadusi ja seeläbi poliitilist kultuuri parandada.
Inimesed mõistnuks seda. Küsitlused on näidanud, et masuajal raskeid otsuseid langetanud valitsust ja koalitsioonierakondi on üldiselt usaldatud. Eriti just Euroopa võrdluses, mida peaminister Andrus Ansip on korduvalt õigusega esile toonud. Paraku näitavad aga eilsed reaktsioonid Meikari artiklile, et see usaldus on otsustatud lühinägelikult maha mängida. Isiku ründamine kõneleb soovist muuta artiklis edastatud sõnum labaseks meediaskandaaliks, müraks. Lühinägelik on Reformierakonna käitumine juba seegipärast, et Eesti senine areng annab lootust, et lõputult ei saa valetada. Tõendeid tuleb aja jooksul juurde.
Erakondade rahastamise puhul avaldub ka kambakraatia – opositsiooni suu on lukus või hakatakse rääkima aiaaugust. Hääletustel riigikogus valitseb sel teemal koosmeel. Leidub küll üksikuid riigikogu liikmeid, kes taunivad näiteks maailmavaate sihtasutusi või hoiatavad, et liikmemakse mitte kogudes muutuvad erakondade liikmed juhtkonna ripatsiks. Nood tehakse narriks, kasutades neid samas parteisisese «arutelu» näidistena. Valitseb sügav soovimatust midagi muuta, mis kokkuvõttes on ohtlik meie riiklusele.
Meikari tekst ei räägi ju üksnes erakondade rahastamise läbipaistvusest, vaid üldistab, et erakonnad peaksid ka oma tegevuses olema igapidi avalikumad. See on meie riigi tuleviku seisukohalt hädavajalik. Mitte kellelegi ei ole vaja äärmuslikke teemapüstitusi, et erakonnad pole mitte ainult korrumpeerunud, vaid lausa olemuslikult ühiskonnaohtlikud. Me tahame demokraatlikku õigusriiki kõigi selle juurde kuuluvate väärtustega. Ausalt.