Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Euroblogi

:

Tõnis Saarts: Eesti parteipoliitika – erandlik Euroopas

Tallinna Ülikooli riigiteadlane Tõnis Saarts kirjutab Postimehe arvamusportaali Riigiteaduste Euroopa blogis, et Eesti on Euroopa mõistes arusaamatu juhtum, sest siin pole viimase nelja aasta jooksul esile tõusnud ühtegi uut poliitilist jõudu.

Aegajalt kuuleme arvamusi, et Eesti erakonnapoliitika ja parteisüsteem pole veel päris küpsed ja ei vasta nn.«Euroopa standardile». Julgen vastu vaielda. Vaagides tänaste Euroopa riikide erakonnapoliitilist stabiilsust on asi pigem vastupidine – me paistame Euroopa kontekstis silma lausa erandlikena, kuid seda õnneks positiivses võtmes. Kui ELi idapoolsetes liikmesriikides tõusevad järjest esile uued populistlikud parteid ning Vanale Euroopale teeb järjest enam peavalu parem-äärmuslaste võidukäik, näib Eesti poliitika ja erakonnamaastik uskumatult stabiilne ja lausa igavusttekitavalt mõõdukas.

Tõepoolest, piisab vaid pilgust Ida-Euroopa uutele liikmesriikidele ja Eesti eristub kõigist ülejäänutest üsna märgatavalt. Peaaegu kõigis eelnimetatud liikmesriikides on viimaste aastate valimised parlamenti toonud omaaegse Res-Publica-mõõtu äsja-sündinud populistlikke jõude. Seda isegi neis riikides, mille erakonnasüsteeme on seni peetud ühtedeks stabiilseimateks regioonis (Tšehhi, Ungari ja Sloveenia). Tšehhis saavutasid 2009. aasta valimistel edu lausa kaks uut pool-populistlikku parteid, mis pani Lääne poliitikateadlasi kukalt kratsima, sest seni oli Tšehhit esitletud, kui kõige läänelikumat ja küpseima erakonnasüsteemiga Ida-Euroopa riiki. Ungarist on kujunenud sisuliselt ühe erakonna (konservatiivne Fidesz) poolt domineeritav riik, kus teist viiulit mängib räiget neo-fašistlikku retoorikat kasutav Jobbik.

Kaheparteisüsteem, kus Fideszile olid seni edukalt vastandunud Ungari sotsialistid, sai kuulsusetu lõpu osaliseks (Ungari juhtum võiks olla tõsiseks hoiatuseks ka meie kaheparteisüsteemi-ihalejatele). Isegi Ida-Euroopa täieliku imelapse Sloveenia poliitmaastik sai mullu täiesti uppi löödud, kui Ljubljana linnapea poolt äsja-asutatud erakond Positiivne Sloveenia näitas kõigile vanadele parteidele koha kätte. Analoogselt Eesti Reformierakonnaga järjepanu kaksteist aastat valitsuspartei positsiooni nautinud Liberaaldemokraatlik Partei aga kukkus üldse parlamendist välja.

Meie naabritest Lätist ja Leedust pole mõtet kõneldagi. Lätis on peaaegu kõigil taasiseseisvumisele järgnenud valimistel edu saatnud mõnda äsja-loodud populistlikku erakonda. Viimased kahed valimised on olnud küll mõneti erandlikud, kuid mitte ka olulisel määral. Leedu aga toibub veel siiani šokist, mille osaliseks sealne erakonnasüsteem sai käesoleva aastatuhande alguses. Alates sellest ajast on valimistel häid tulemusi noppinud kõikvõimalikud «huvitavad» poliitikud. See värvikas galerii on sisaldanud nii telestaare (näiteks A. Valinskas), kui praeguseks tagaotsitavaid kurjategijaid (näiteks V. Uspaskih). 

Lääne-pool võrreldakse meid ikkagi endiselt teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, mitte Põhjamaadega, nagu me ise seda sooviks. Ometi paistab Eesti uute liikmesriikide foonil tõepoolest arusaamatu juhtumina. Nimelt pole Uues Euroopas peale Eesti ainsatki riiki, kus viimasel neljal aastal poleks esile tõusnud mõnda uut poliitilist jõudu, olgu nendeks siis populistid või ühe-mehe-parteid. Eesti on nimetatud regioonis ainus, kus erakondade arv on pigem vähenenud ning kogu parteipoliitika jätab liigagi paikaloksunud mulje.

Ega ka Lääne-Euroopas pole olukord just ülemäära kiita. Kui Ida-Euroopa «haiguseks» on uus-populistide (kellest enamus pole siiski paremäärmuslased) ja ühe-mehe-erakondade võidukäik, siis vanu liikmesriike ähvardab parem-äärmuslaste järjest jõulisem esiletrügimine.

Prantsusmaa ja Kreeka üsna värsked valimistulemused polnud siin mitte esimesteks pääsukeseks, vaid kinnistasid juba mõned aastad tagasi alanud trendi. Mõtlemapanevamateks juhtumiteks on olnud neo-natslike kallakuga parteide tähelepanuväärne edu Austrias (seal võideti 2008. aastal ligi 1/3 parlamendi kohtadest) ja Hollandis (Geert Wildersi partei) ning maru-rahvuslaste esmakordne esiletõus Rootsis (2010), mis Skandinaaviamaade üldist taustsüsteemi arvestades mõjus paraja šokina. Põlissoomlaste ootamatult suur populaarsus tekitas parajalt resonantsi isegi Euroopa meedias, kuigi nimetatud poliitilist jõudu ei saa kindlasti pidada parem-äärmuslikuks selle klassikalises võtmes.

Selleski reas paistab Eesti erandliku juhtumina: ei tõsiseid populistid ega paremäärmuslased pole põhivoolu poliitikas seni kanda kinnitanud ega parlamendis esindatust saavutanud.
Ometi ei tasu arvata, et nii jääbki. Eesti poliitikamaastik on seesmiselt käärinud juba mõnda aega ning igatsus millegi uue ja seni järeleproovimatu järele on valijaskonnas selgelt olemas. On ilmselt aja küsimus, millal Eesti erakkonnapoliitikagi hakkab ähvardama «Euroopa eeskuju», muutudes ta sama ebastabiilseks ja populismist ohustatuks.  


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
VENE VÄED UKRAINAS
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv