Kuhu riik ja ühiskond oma arengus jõuavad, sõltub paljuski sellest, kuidas oma eesmärke sõnastatakse. Praegune valitsus on kahjuks Eesti riigi mõtte ja ülesande sõnastanud mõnevõrra vildakalt, kirjutab SDE esimees Sven Mikser.
Sven Mikser: kas jäämegi kaldale konutama?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks vana nali räägib allohvitserist, kes juba ammu enne Einsteini suutis oma teoorias ühendada aja ja ruumi mõiste, andes sõduritele käsu kaevata kraavi kasarmu nurgast kuni lõunasöögini. Kuhu selline kraav viib – kui üldse kuhugi –, seda teab ainult vanajumal ise.
Meie valitsus on seadnud riigi keskseks ülesandeks eelarvetasakaalu hoidmise. Sellest räägitakse sedavõrd suure sisendusjõuga, et enamik kuulajaid (ja kohati tundub, et ka rääkijaid) on uskuma jäänud, et Eesti avaliku sektori eelarve ongi tasakaalus. Tegelikult muidugi ei ole.
Hoopis hull on aga see, et ühiskonna tegelikud prioriteedid – vaesuse vähendamine, haridusvõimaluste parandamine, tööhõive tagamine – on valitsusele olulised vaid sedavõrd, kuivõrd need hoiavad või ohustavad eelarvetasakaalu. Meie parempoolne valitsus näib arvavat, et kui eelarve hoitakse «tasakaalulähedases seisundis», siis on eesmärk täidetud ja muu pärast muretsema ei pea.
Selline lähenemine on liiga lihtne ja pikas plaanis ohtlik. Muidugi on eelarvedistsipliin oluline põhimõte. Iga vastutustundlik perepea teab, et võimatu on pika aja jooksul kulutada rohkem, kui perekonna eelarvesse tuludena laekub. Aga peret, kes kulude-tulude tasakaalu viimiseks vanaema toidult maha võtab ja lapse muusikakoolist koju jätab, ei pea vist keegi meist targaks ega vastutustundlikuks. Tasakaal on küll saavutatud, aga selline tasakaal ei ole tulevikku vaadates mõistlik ega ammugi mitte moraalselt aktsepteeritav.
Paraku pürgib Eesti valitsus eelarvetasakaalu poole just sellisel viisil. See vildakas vaade ei puuduta sugugi ainult eelarve kulupoolt. Kui vaatame, kuidas eelarvebilansi parandamiseks on töötajatelt ja tööandjatelt kooritud põhjendamatult kõrget töötukindlustusmakset, siis näeme, et ka tuluallikate puhul ei lähtu valitsus mitte nende mõistlikkusest või sihipärasusest, vaid üksnes mõjust eelarve tasakaalule.
Sotsiaaldemokraadid on sõnastanud Eesti riigi ja ühiskonna keskse ülesandena just rahva püsimist ohustavate trendide pööramise – laste vaesuse vähendamise, haridusvõimaluste võrdsuse tagamise, töötajate kvalifikatsiooni tõstmise. Ja me tahame seda teha viisil, mis võimaldaks Eesti ettevõtjail ja töötajail liikuda järk-järgult targema ja suuremat lisandväärtust loovate valdkondade juurde.
60 000 vaesuses või vaesusriskis kasvavat last on moraalselt vastuvõetamatu ja strateegiliselt ohtlik – isegi siis, kui eelarve on tasakaalus. Eriti tülgastav on aga olukord, kus valitsejad teavad, mida tuleks teha lastega perede vaesuslõksust päästmiseks, aga ei tee seda ettekäändel, et raha ei ole. Nii jäävad valitsuse strateegiapabereis sisalduvad universaal- ja vajaduspõhiste toetuste meetmed pelgalt tühjadeks sõnadeks paberil.
Sotsiaaldemokraadid püstitavad eesmärgi teisiti: meil tuleb tuua kasvav põlvkond vaesusest välja ja luua igale Eesti lapsele võimalus kasvada nii loovaks, targaks ja ettevõtlikuks, kui tema anded ja võimed lubavad. Ja me peame seda tegema nii, et see ei ohusta Eesti majanduse jätkusuutlikkust.
Et Eesti inimvara areneks, tuleb sellesse heade soovide kõrval investeerida ka raha. See on objektiivne paratamatus ja selles tõdemuses ei sisaldu kirge kõrgete maksude ja ühiskondliku jõukuse ohjeldamatu ümberjagamise järele.
On enam kui selge, et tõeliste prioriteetide teostamiseks saab ja tuleb leida ka kokkuhoiukohti. See eeldab muidugi riigivõimu valmisolekut avatult arutleda näiteks selle üle, kas miljardi euro investeerimine küsitava konkurentsivõimega ja keskkonda koormavasse energiatootmise tehnoloogiasse või kõige jõukamatele lapsevanematele kõige vaesematest mitu korda suurema vanemahüvituse maksmine on ikka mõistlik ja ühiskonna hädapärasemate vajadustega kooskõlas. Lühidalt, see eeldab dogmadest ja ideoloogilistest tootemitest loobumist.
Kui oleme otsustanud, et peredesse, haridusse ja tööhõivesse investeerimine on põhieesmärk ja tasakaalus eelarve üksnes printsiip, mida sinnapoole liikudes järgida, siis peame avatud silmadega vaatama eelarve tulude poolt. Siin on sotsiaaldemokraatidele oluline muude põhimõtete hulgas ka sotsiaalne õiglus.
Olukorras, kus päästekomandosid ja koole pannakse riburada kinni ja kus suure linna jagu lapsi vireleb vaesuses, on tulumaksumäära langetamine iseenesest küsitav. Ometi on koalitsioon otsustanud riigi rahakotti veelgi õhemaks riisuda, langetades tulumaksumäära 2015. aastast 20 protsendile. Seda sammu serveeritakse valitsuse kingitusena, öeldes, et nii jääb igale töötegijale rohkem raha kätte ja eks inimene ise teab kõige paremini, mida oma rahaga peale hakata.
Aga vaatame hetkeks, kellele meie parempoolne valitsus kui suure kingituse teeb. Praeguste palkade juures jääks «reaministrile» sellise maksulangetuse läbi aastas taskusse umbkaudu 420 eurot rohkem, suurima riigile kuuluva äriühingu juhile 1340 eurot, samas kui vanempedagoogile «kingib» maksumuudatus vaid umbkaudu 70 eurot aastas ehk alla kuue euro kuus. Ühesõnaga – valitsuse helde kingitus kukub ikka kõige jõukamate taskusse.
Ent kui jõukamatele on kingitus tehtud, siis vaatab paremkoalitsioon saamata jääva riigitulu korvamiseks tavainimese taskusse. Üks Reformierakonna peamisi rahandusideolooge Aivar Sõerd ütles ERRi väitlussaates otse välja, et koalitsiooni eesmärk on tõsta tarbimismakse.
Kui paremerakonnad viimati igasuguse avaliku aruteluta käibemaksumäära kergitasid, kannatas selle läbi just tavainimene, samas kui kõige jõukamaid, kes seltskonnaajakirjades presidendiballiks Pariisist soetatud kleite esitlevad, puudutab Eesti tulumaksumäär märksa vähem.
Sotsiaaldemokraadid usuvad, et kellelegi ei tohi panna raskemat koormat, kui ta kanda suudab. Ja me oleme veendunud, et Eesti riigi ja ühiskonna arenguks vajalikke meetmeid on võimalik finantseerida ühelt poolt mõttetute kulutuste vältimisest saadava kokkuhoiu abil, teiselt poolt aga targa maksustamise teel, mis suunab peresid ja ettevõtteid ressursse säästlikult tarbima, aga ei pärsi kellegi võimalusi areneda ja ettevõtlik olla. Meie eesmärk on kestlik majanduskasv, mis saavutatakse inimesi ohvriks toomata.
On selge, et ühiskonna sotsiaalsete valupunktide leevendamiseks vajalikke meetmeid rakendades muutub eelarvetasakaalu saavutamine intellektuaalselt keerukamaks, kui ta oleks neid samme astumata. Võib öelda, et meie parempoolse valitsuse siht on mitte purdelt vette kukkuda, ja mõistagi on seda eesmärki kõige lihtsam saavutada siis, kui üldse mitte purdele ronida, vaid jäädagi kaldale konutama.
Meie erakond soovib jõuda teisele kaldale purdelt vette kukkumata. See on kindlasti raskem, aga see on võimalik. Ja kui tahame riigi ja ühiskonnana areneda ja edasi liikuda, siis on see möödapääsmatult vajalik.