Kui ilmuvad artiklid metsade majandamisest või ulukite küttimisest, siis järgnevad neile sageli emotsionaalsed kommentaarid. Küll süüdistatakse rahaahneid metsamehi viimaste Eesti metsatukkade lagedaks raiumises ning kuulipilduritega varustatud verejanulisi jahimehi koheva kasukaga armsate hundikutsikate peal oma võika tapakire rahuldamises.
Jätke loodus rahule! – kumab üldine arusaam. Tõepoolest võib loodusrikkuste ohjeldamatu tarbimine tuua kaasa ettenägematuid probleeme. Ent olukord pole nii must, kui seda näha tahetakse. Näiteks on Eesti pindalast veidi üle poole metsade all ning sellega oleme Euroopas esimeste seas.
Metsa kasvab märksa rohkem juurde, kui seda maha suudetakse võtta. Ei toimu ka valimatut lageraiet, nagu 1990ndate kogemus end inimeste teadvusse on söövitanud. Tekib hoopis vastupidine probleem. Nimelt kaotab mets hooldusraiete tegemata jätmisel väärtust. Need metsad levitavad putukaid ja seenhaigusi. Pigem peaks ärgitama metsaomanikke hooldusraiet tegema, mitte igas saega mehes looduse suurimat vaenlast nägema.
Kriitikanoolte märklauaks on ka jahimehed. Pea kõik artiklid, mis seostuvad jahindusega, toovad kaasa pahameeletulva ning kütte nimetatakse haigeteks, kes ei suuda oma verejanu vaos hoida. Jälle saavad emotsioonid mõistusest võitu ning fakte ei võeta arvesse. Jahitegevus lähtub eeskirjadest ja on kindla kontrolli all. Igal aastal pannakse paika, kui palju võib eri liike jahtida, ning tavaliselt ei suudeta seda arvugi täis saada. Paljusid ulukeid on tunduvalt rohkem kui varasematel aastatel.
On terve hulk loomi, kelle tegevust võib inimese seisukohast hinnata kahjurlikuks. Tegemist on tõsiste probleemidega. Koprad ujutavad üle metsi, haned ja metssead ründavad põlde ning hundid murravad lambaid. Nende arvukust saab piirata ainult regulaarse küttimisega. Ma ei imestaks, kui peamised jahivastased on põlised linnainimesed, kes ulukikahjustustest vaid lehest lugenud ning armsaid metsseapõrsaid veebikaamerast kaenud.
Looduse kaitse ei tähenda keskkonna tingimusteta rahule jätmist, vaid vastutustundlikku suhtumist. Lihtne on istuda linnas arvuti taga ning järjekordse artikli kommentaariks kirjutada, et oleme ise süüdi, ronides elama metsloomade elupaikadesse. Ühelt poolt jääme tõesti loodusele jalgu. Samas on loodus inimese tõttu juba aastasadu oma loomulikust tasakaalust väljas. Maamunale tahab ära mahtuda aga igaüks meist.