Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Mart Kivastik: Pärnu

... I know it’s not much but it’s the best I can do
My gift is my song and this one’s for you
Bernie Taupin «Your Song»

Ma läksin Pärnusse kolmeks nädalaks kirjutama. Üks sõber, kes ise oli parajasti ära, lubas mulle oma korterit. Ta ise elab pool aega Pärnus, pool Helsingis, kuigi ise on hollandlane ja tema nimi on Nosje. Aga Hollandis on viimasel ajal kitsaks läinud, nagu üldse Euroopas, ja inimesed ei tunne end enam mugavalt. Justkui oleks Holland, aga teisalt justkui võõras – iseenda asumaa. Antillid näiteks. Nii kolibki osa ära kas või meile. Siin on külmem ja valgem.

Ma kõhklesin päris korralikult. Pärnu? Pärnu! Meie konkurent Rail Balticu asjas ja mõttetu diskopealinn! Milleks mulle Pärnu? Ainukesed head asjad, mis mulle meelde tulid, olid Mark Soosaar oma filmifestivali ja kunstigaleriiga, Sütevaka gümnaasium ja mu kursaõde Malle, kes on lihtsalt vahva mutt. Ülejäänu on mõttetu suvepealinn. Nii et ma olin parasjagu turris ja mõtlesin, et käigu see Pärnu, ja ei lähe ma kuhugi. Aga Tartus ei oleks ma oma tööd valmis teinud. Tartul on ainult üks häda – sul on liiga palju sõpru! Töö võib seetõttu unarusse jääda.

Pakkisin oma asjad siiski kokku, nagu tavaliselt. Veidi sokke ja sooje asju, ja käisin igaks juhuks poes. Mul polnud aimugi, kuidas Pärnus poodidega on. Miskipärast oli tunne, justkui reisiks Mongooliasse.

Tartu poolt lähenedes on Pärnu eeslinn ainulaadselt metsane ja ilus. Siis algavad märkamatult majad. Siis mets kaob ja ongi linn. See «sissejuhatus Pärnusse» on mus alati kadedust tekitanud. Tartu on lühem. Kõigepealt on Tähtvere park, siis Jakobi mäest alla ja Raekoja plats – ptruuu! olemegi kohal. Sellega ma olen leppinud. Olen siis lühemast linnast, mis teha, meil on ülikool ja värk, neil on jälle pikem.

Ma pidin jõudma Pardi tänavasse. Instruktsioon nägi ette Selveri juurest vasakule keerata ja paarsada meetrit otse sõita, kuni on Strand. Strandi nurga juurest ongi Pardi. Ei tohi eksida Aisa! Rääkis Nosje. Teoorias oli kõik imelihtne, praktikas olin ma parasjagu närvis. Ristmikke on üksteise järel, suuri poode veel rohkem ja kui ärakeeramisega hiljaks jääd, oled juba otsapidi jões, ja siis hakka tagasi ukerdama. Minu kiituseks tuleb ütelda, et ma jõudsin esimese katsega kohale.

Pardi on üks neist väikestest puumajatänavatest. Sealkandis on veel Karusselli, Side, Aisa ja Auli. Need on väiksed kribud tänavad, sarnased nagu vennad, kuigi erinevat nägu. Suurem osa maju on tegelikult inetud, vanad pässid, mis ühekaupa võttes tuleks lihtsalt ahju ajada. Aga kui nad on seal kõik koos käest kinni nagu Balti ketis, siis tekib teistmoodi tunne.

Neist hakkab kahju nagu vanast koerast, kes ei jaksa enam käia, aga tahab ikkagi õue. Üks maja on ühtepidi lääpas, teine on teistpidi ja ligi maad, nii et peab kummardama, kui tahad aknast sisse vaadata. Siis tuleb järsku veneaegne ridakas, mis kunagi oli unistuste kooperatiiv, aga nüüd on nagu halb mälestus Nõukogude Liidust.

Veidi eemal, linna pool, on väljapaistvalt ilusaid, noobleid, noorenduskuuri läbi teinud puumaju ja nende kõrval tõelisi lagunenud peletisi, kellel on vähe lootust oma silmaga järgmist kevadet näha, aga igaks juhuks! Igaks juhuks on neil sildid MÜÜGIKS, MÜÜGIKS, MÜÜGIKS, PALUN! ehk keegi kuskil... Neid silte on päris palju. Ja päris palju on ka tühje krunte, mäletusi neist, kes ei jõudnud oma aega ära oodata.

Aga noh, pühime pisara silmist – nonde õnnetute asemele on ehitatud tuliuusi buumiaegseid. Tavalistel inimestel pole sinna asja. Need korterid on kallid ja osa neist on ostetud igaks juhuks, kui tuleb tuju elada Pärnus.

Minu Pardi tänava apartement asus just sellises mõnusas, mulle tegelikult kättesaamatus majas. Selliste majade väravaid ei sikutata, need avanevad puldist. Vurasin ettevaatlikult sisehoovi ja parkisin end Lexuste vahele. Võtsin autost kodinad ja läksin vaikselt «oma» korterisse ära. Nosje oli majarahvast küll hoiatanud, et tuleb üks võõras mees Tartust, ärgu peetagu teda vargaks, aga ikkagi oli kõhe tunne.

Esimesel õhtul ei teinud ma suurt midagi peale ühe singileiva. Ühendasin end internetti, panin teleka käima, aga ei vaadanud, võtsin lahti Murakami ja silmad vajusid lopsti kinni.

Hommikul oli kõik teistmoodi, sest päike paistis. Öeldagu, mis tahes, aga rikas on hea olla. Nosje korterist suurema osa moodustavad aknad, mis on absoluutselt mõistlik. Valgus teeb inimese õnnelikuks, mitte miski muu. Ma võimlesin, käisin jubekülma duši all, tegin tööd. Sõin. Tegin veel tööd ja sõin uuesti. Siis läksin Pärnusse.

Õues kohtasin ka oma majanaabreid, kes osutusid täiesti normaalseteks inimesteks, lastega ja puha. Jõudsin tänavale. Teel kesklinna kohtasin vaid paari inimest. Hiljem sain aru, et nii Pärnus ongi. See ei ole mingi Bangladesh. Tänavad on tühjad, sa kohtud autode, kuid mitte inimestega.

Aga edasi. Pardi tänav pöörab Karusselli tänavale, jõudnud Karusselli poeni, on juba Nikolai tänav, mis vasakul läheb mereni, aga see on külm. Nii et meri jääb ära. Tuleb teha parempööre ja toimub kohting esiteks kunstimuuseumi ja seejärel tenniseväljakutega. Kevaditi on need ootel, veidi räämas, aga neid juba poputatakse.

Pärnu roheline osa, ma mõtlen Sütevaka gümnaasiumi, Grand Cafed ja villasid, teeb ära mitte ­ainult kõigile teistele Eesti linnadele, vaid üldse enamikule linnadele. Loomulikult valitseb ka parkides tühjus, aga nii park kui tänavad on puhtaks küüritud. Ei oodata mitte Godot’d, vaid turiste, kes ilmuvad igal aastal kohale samal päeval. Esimesel soojal päeval. Nagu linnukesed.

Miskipärast räägin ma ainult majadest, kuigi oleks pidanud alustama inimestest. Aga ma ei kohanud ühtegi! Pikapeale hakkas üksindus tüütama. Naabritele tere ütlemisest jääb väheks. Ma käisin muidugi poes. Port Arturi müüjad ei olnud eriti jutukad. Papiniidu Selveris rääkisin kassapidajaga veidi singist. Viibisin ka teatris, aga seal käiakse põhiliselt ilusti riides olemas.

Mina olen rohkem kampsunimees, istun, joon, kuulan, joon edasi, umbes nii. Üksi on seda peaaegu võimatu teha.

Ja siis, õhtul teatrist tulles, eksisin nurga taha ja oligi Veerev Õlu. Seal ma kohtasin inimest! Ma kohtasin mitut inimest! Üks oli pillimees. Teine oli lihtsalt inimene, parajasti hädas oma ühistuarvetega, ja mehega, kes kippus kriisiolukorras liigselt purjutama. Kohtudes inimestega, kohtud sa lugudega, ja neis ilmneb Eesti elu erinevaid külgi, heledamaid ja ka varjukülgi, aga inimesed ise on armsad.

Sel päeval, pärast teatrit ja kõrtsi, selgus ka Pärnu olulisim erinevus Tartust. Ta on kallim. Pärnu päev tuli Tartuga võrreldes korrutada kahega ja lisada kõrvetised, mis tekivad kohe, kui jood muidu odavat veini Pärnu hindadega. Aga soe tunne jäi siiski südamesse. Ma ei olnud enam üksi.

Aga kui juba on kaks, siis on lootust, et on veel, mõtlesin ma, nagu ütleb mu sõber härra Kallas, kui räägib kaladest. Ükskord Tartus keegi rääkis, et Pärnus olevat koht, kuhu lähed sisse ja järsku on inimesi täis! Kõige keskel istub Kalev Vilgats ja teised tema ümber. Neil olevat oma laud, kuhu keegi teine ei julge istuda. On ajakirjanikke ja ärimehi, isegi Taanist, kellest ühel on puhtast kullast välgumihkel!

Mul oli see lugu küll meeles, aga ma ei uskunud seda rohkem kui legendi Sannikovi maast. Ma olin ka juba Pärnust lahkumas ja jalutasin niisama ringi, ilm oli soe, tänavatel räägiti soome, vene, hispaania ja aeg-ajalt ka eesti keelt.

Täiesti kogemata astusin sisse päris tagasihoidlikkusse õllekasse nimega City ja seal … istuski VILGATS, täpselt sama suur nagu need tähed! Ja tema ümber lauas istusid tema jüngrid, kõik oli just nii, nagu too legend rääkis, ja keset lauda hiilgas välgumihkel – puhtast kullast! Baaris oli ka punapäine Nadja, kellest oli unustatud rääkida.

Ma olin kohal! Ma istusin ja tundsin mõnu. Omad elavad Pärnus oma elu. Oma õlle, oma veini ja oma hindadega, mida võõrad aimatagi ei oska. Oma koht tuleb lihtsalt üles leida. Mul kulus selleks kolm nädalat.

Ükspäev, kui sügis on käes ja Pärnu jälle iseendaks muutub, lähen ma kindlasti sinna tagasi (ma loodan, et Nosje annab mulle veel kord võtmeid, kuigi ma lõhkusin ta lambi ära) ja kohtan neid jälle. Pardi tänava maju, Nikolai tänavat ja tenniseväljakuid, ja õhtuid, kuid eriti hommikuid, ja Vilgatsit ja Nadjat ja ma loodan, et nad elavad Pärnu kurnava suve õnnelikult üle.

Ainult et ma tunnen end Pärnu ees pisut võlglasena, nende kolme ilusa nädala eest. Ma ei oska muud teha, kui lõpetada väga vaba tõlkega Elton Johni laulust, millega ma seda lugu alustasin...

… ma olen lihtne mees,
isegi värava tegin
esimest korda elus puldiga lahti,
ainus, mis mul on, on see lugu.
see on sulle Pärnu.


Selle artikli kommenteerimise jaoks logi sisse.
Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
KOLMIKVALLA NIMEPANEK
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv