Abimaterjalide lubamine eksamil suunitleks kogu hariduses panema rõhuasetuse suuremale info leidmise ja analüüsimise õppimisele, leiab õpilasesinduste liidu juhatuse esimees Liina Hirv.
Liina Hirv: materjalide lubamine õpetaks allikakriitilisust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hakates mõõtma õpilaste pädevust, peame lähtuma eelkõige sellest, mida koolis õppimisega saavutada on üritatud. Lähtudes sellest, et tänapäeval arendame raamatutarkuse kõrval ka oskust infot otsida ja seda ratsionaalselt kasutada, peaksime ka mõõdupuud sellega vastavusse viima.
Sellest lähtuvalt on haridusminister Jaak Aaviksoo ettepanek lubada eksamitel abimaterjale kasutada igati mõistlik. Tuues eksamite juurde võimaluse, õigemini lausa ülesande kasutada õppematerjale, loodaks automaatselt ka suunitlus suuremale info leidmise ja kasutamise oskuste arendamisele kogu üldharidustee jooksul. Siinkohal tulekski mõista, et tegemist ei ole lihtsustamise ja lubamisega, vaid pigem ülesannete põhimõttelise muutmisega.
Praegusel kujul olevatest eksamitest saaks materjale kasutada näiteks ühiskonnaõpetuses arutluse kirjutamisel. Arutlus peab olema faktidele ja kindlatele näidetele tuginev. Ent faktid, näited ja uuringud, millele toetuda, uuenevad pidevalt. Seega oleks üsna otstarbekas lubada õppuril arutlust kirjutades internetti kasutada ning sealt kõige värskemat infot otsida. Ühtlasi näitaks see, kas eksaminandil on arenenud info ja allikate kriitilise hindamise võime, sest informatsiooni on internetiavarustes rohkem kui küll, ent kõik sellest pole usaldusväärne. Samuti saaks juba praegu eesti keele eksami puhul kasutada õigekeelsussõnaraamatu võrguversiooni, nagu pakkus välja professor Urmas Sutrop.
Teiste eksamite puhul, nagu näiteks geograafia, bioloogia või füüsika, peaks eksamivormi tõenäoliselt muutma. Kaaluda võiks varianti, kus eksam koosneks kahest osast: esimeses kontrollitaks baasteadmisi, teises aga oleks ülesanded, mis põhineksid aineülestele teemadele. Nende lahendamine eeldaks ratsionaalsust informatsiooni leidmisel ja hindamisel ning võimet sünteesida ülesande lahendus mitmest erinevast teadmisest.
Tuues eksami juurde materjalide kasutamise võimaluse, liiguks rõhk erinevate allikatega tutvumisele, laiema baasteadmise omandamisele ja teemadest aru saamisele. Allikate ja uuringutega tööd tehes ei ole suurt kasu üksikutest faktiteadmistest, kui puudub üldine arusaam kogu teemast. Tõenäoliselt toetaks see tunduvalt enam senisest korraldusest seda, et tänastest õppuritest kujunevad infoületulvaga toimetulevad kriitilised kultuurisubjektid.
Esialgu võib see kujutada endast ohtu nagu iga taoline muudatus – võib jääda mulje, et selle võrra peab vähem õppima. Kuid tegelikkuses hakkab õppe intensiivsus jaotuma lihtsalt ühtlasemalt: ei aita viimasel aastal massiline tuupimine, kui eelnevatel aastatel pole baasteadmisi omandatud.
Muidugi tuleks enne selliste eksamite koostamist põhjalikult läbi mõelda, millistel eksamitel milliste abimaterjalide kasutamist võimaldada. Samuti oleks siin koht, kus õppida eesti keele eksamiga toimunust: uuenduste sisseviimiseks tuleks võtta aega. Seda nii õppurite ja õpetajate valmisoleku mõttes kui ka näiteks korraliku hindamissüsteemi väljatöötamiseks.