Lars Svendsen on Norra Bergeni ülikooli filosoofiaprofessor, kelle debüütraamat «Igavuse filosoofia» ilmub peagi eesti keeles. Svendsen pole populaarne filosoof mitte ainult Norras – tema raamatuid on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde. Lisaks igavusele on ta oma teostes käsitlenud selliseid teemasid nagu hirm, kurjus, mood jne. Svendseniga vestles kultuuriajakirjanik Janar Ala.
Kirjutasite «Igavuse ajaloo» 1999. aastal. Igavus on raamatus paljuski seotud modernsusega. Väga paljud asjad on vahepeal muutunud ja seda eelkõige tehnoloogia mõttes. Elame aga tänapäeval suuresti läbi tehnoloogia. Mida te arvate, kas maailm on selle ajaga veel igavamaks jõudnud muutuda?
Muidugi on. Igavust on küll väga raske mingisuguste täpsete mõõtmisriistadega mõõta, kuid ma väidan, et meil on palju igavam ja oleme sellest samas palju vähem teadlikumad kui 1999. Kõikvõimalike interaktiivsete tehnoloogiate areng, nutitelefonid, iPadid jne aitavad meil palju edukamalt täita kõiki neid «tühje» hetki, mida me muidu saaksime kasutada selleks, et kogeda igavust, isikliku tähenduse kadu, ja lõppkokkuvõttes see natuke kummitab meid.
Pean ütlema, et «Igavuse ajalugu» lugedes muutusin ma mõnevõrra murelikuks ja närviliseks. Raamat on loomulikult väga hästi kirjutatud, kuid ilmselt seetõttu ja ka arvestades teemat näitas see igavust ja selle olemisviise lugemise hetkel kuidagi eriti reljeefselt. Kas teie plaan oli mingit pidi ka heideggerlik, osutada igavusele kui meie olemise ühele fundamentaalsele alusele ning kas me ei võiks sel juhul lugeda seda kui omamoodi ümberpööratud ja moodsat eneseabiraamatut?
Kuna igavust kuidagi formaalselt või päriselt tõestada ei saa, jääb järele võimalus seda pigem näidata või viidata, lootes, et su kirjeldused kuidagi lugejaga haakuma hakkavad. Kui lugeja aga seda mõtet ei «näe», ega siis muid võimalusi rohkem polegi, kui tuleb alla anda. Seda laadi fenomenoloogilist lähenemisviisi on kasutanud paljud autorid, kuid ega see ole saladus: just Heidegger ja Wittgenstein on mind kõige enam mõjutanud autorid, et kuidas filosoofiale üldse läheneda. Eneseabiraamatu kirjutamisest üritasin igati hoiduda ja minu ainus nõuanne lugejale olekski: lepi oma igavusega, õpi koos sellega elama.
Rääkisin hiljaaegu ühe sõbraga ja ta leidis, et mingit pidi räägivad praegu väga paljud kunstiteosed lõpust või lõpu teemadel. Ma ei tahakski siinkohal hakata ketrama jutte maiade kalendrist või eurotsooni võlakriisist, vaid küsida kuidagi teistmoodi: mis need teemad kunstnike jaoks nii cool’iks teevad, sest nii tundub olevat see alati olnud? Igavust peetakse väga lahedaks – igavust ette kujutada, eimiskit ette kujutada, lõppu ette kujutada, tähendustest tühjaksjooksmist ette kujutada.
Mina kirjutasin igavusest, kuna mul oli väga igav. Olin just lõpetanud ühe pikaajalisema uurimisprojekti ning katsusin puhata ja teha mitte midagi. Kahjuks osutus see väga raskeks.
Samuti olin jõudnud erialalises mõttes teatavasse kriisi. Algul oligi plaan kirjutada essee lihtsalt endale ja oma sõpradele ning mul ei olnud seda plaanis avaldada, enne kui mu kirjastaja arvas, et seda võiks siiski teha. Paljuski kajastub selles raamatus mu tolleaegne meeleolu ja arusaam, praegu ma ilmselt midagi sellist ei kirjutaks.
Mind ennast on kõikvõimalikud «lõpu-teemad» väga ära tüüdanud ning olen otsustanud hoopis teises suunas liikuda. Peab ka ütlema, et mu hirmu-raamat («Hirmu filosoofia») on palju optimistlikuma tooniga ning lõpeb pigem lootusrikkalt kui ängistavalt.
Praegu katsun aga lõpetada küllaltki mahukat (400–500 lehekülge) raamatut vabadusest, mille viimane osa tegeleb küsimusega võimaluste kohta elus mingi tähendus sisse seada, mitte ei kurda tähenduse otsalõppemise üle.
Tundute olevat suur popmuusikasõber. Teie «Hirmu ajalugu» algab epigraafiga briti popbändi Pulp loost «The Fear». Samuti käite «Igavuse ajaloos» ümber poplugudega Iggy Popist Talking Headsini. Kas popmuusika ka kuidagi teie kirjutamise või lähenemise viisi on muutnud? Mingit pidi tegelevad kõik teie raamatud ju esmapilgul kaasaegsete pinnafenomenidega, märksõnadega nagu «igavus», «hirm», «kurjus», «mood», «töö». Sellised sädelevad ja võrgutavad sõnad ja teemad, millest minu arust ka poplood ja pop-ätitjuudid sageli laetud on. Võib-olla et näiteks Mozarti kuulamine viiks hoopis teistsugustele radadele?
Sõltub muidugi teemast. Kui ma kirjutan kultuurikäsitlusi, siis tahan ma seda kirjeldatavat kultuuri sinna ka kaasata – seda meid ümbritsevat tekstidesse kanda. Kui ma aga kirjutan teistsugustel teemadel, võtame näiteks mu raamatu inimkäitumise bioloogiliste seletusviiside piiratuse kohta, siis on popviiteid minimaalselt. Teema üldiselt paneb selle kõik paika.
Kui nüüd aga Mozartist rääkida, siis tema muusika mind väga ei kõneta. Kui sümfooniad 40 ja 41 ja mõned keelpillikvartetid välja arvata. Kunagi olin suur Mahleri-fänn, aga ka tema mind praeguseks kahjuks enam ei puuduta. Kuid Bachist ei saa ma kunagi küll, ega ka Schönbergist, Webernist, Bergist ning uuematest nimedest John Adamsist.
Kuidas teile Lady Gaga meeldib, on ta ju kaasaegse kultuuri mõttes väga oluline artist?
Olen näinud teda live’is – vaatamata sellele, et kontsert oli väga hea meelelahutus, mingit sisu ma seal ei näinud.
Te olete kirjutanud raamatuid teemadel nagu kurjus ja hirm, mida võiks pidada ka poliitiliselt tundlikuks ja poliitfilosoofiliselt käsiteldavaks, ometi teie poliitilised seisukohad, kas või paiknemine parem-vasak skaalal, kuidagi silma ei hakka. Miks nii?
Mu poliitilised seisukohad saavad märksa selgemaks uues raamatus, mida kirjutan ja mida ka mainisin ehk siis raamatus vabadusest. Ma olen võrdlemisi vanamoeline, Milli ja Kanti traditsiooni mees, pean liberaalseid õigusi väga tähtsaks. Norras paigutun ma ehk mõõduka parempoolsuse poole, kuid USAs oleksin mõõdukas vasakpoolne.
Te olete populaarne autor, raamatute tõlked on ilmunud enam kui kahekümnes keeles. Mida teie tõenäoliselt Kanti ja Heideggeri «die hard’idest» kolleegid teie tegemistest arvavad? Kas võtavad neid kui «kergemat» kraami? Populaarsed filosoofid nagu Slavoj Žižek vist ei ole akadeemilistes ringkondades väga heas kirjas ja nendele viitamist tõsises teadustöös ka väga näha ei taheta.
Arvan, et veel mõne aasta eest olid nad võrdlemisi skeptilised, kuid nähes, et ma ikka järjest korralikult läbi töötatud ja läbimõeldud töödega välja tulen, on nad leppinud ja probleemi pole. Loomulikult pole ma jätnud ka akadeemilist maailma, kuid need asjad ei ole ehk kõigile nii tuntud.
Mis on viimane asi või sündmus, mis on teid tõsiselt puudutanud ja jätnud kustumatu jälje?
Sündmused möödunud aasta 22. juulil, mil Anders Behring Breivik mõrvas 77 süütut inimest, enamik neist teismelised.
HeadRead
Lars Svendseniga on võimalik kohtuda 31. mail kell 17 Kirjanike Maja musta laega saalis.
Lisaks Svendsenile esinevad 30. maist 3. juunini Tallinnas toimuval kirjandusfestivalil Head Read kirjanikud Tuomas Kyrö (Soome), David Mitchell (Suurbritannia), Ljudmila Petruševskaja (Venemaa), Ketil Bjørnstad (Norra), Paule Constant (Prantsusmaa), Natasha Cooper (Suurbritannia), Thomas Glavinic (Austria), Jason Goodwin (Suurbritannia), Rawi Hage (Kanada), Arthur Japin (Holland), Siri Kolu (Soome), Madeleine Thien (Kanada) ja Zinovy Zinik (Suurbritannia). Loomulikult ei puudu festivalilt ka meie autorid.
Täpsem kava headread.ee