Tänases Postimehes tõdevad nii Leedu politoloog Tomas Janeliūnas kui Poola politoloog Eugeniusz Smolar, et kui veel mõne aasta eest võis Leedu-Poola suhteid üsna heaks pidada, on need praeguseks paisunud erimeelsuseks, mis võib veelgi eskaleerudes kujuneda ohuks kogu piirkonna julgeolekule.
Juhtkiri: kas oleks rohtu, mis avitaks
18. mai 2012, 10:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahe riigi suhetes võimenduvad probleemid on valus koht kõigi selle ala riikide jaoks, kuid neile leevenduse leidmiseks ei ole kerge leida ravimit. Ent ometi nõuavad probleemid lahendamist, kui tahta piirkonnas olukorra normaliseerumist.
Riigijuhtide tasandil kohati lausa solvavaks muutunud tegude ja väljaütlemiste – Poola välisminister kiidab häid suhteid Eesti ja Lätiga, kuid Leeduga «loodab uuele algusele pärast oktoobrikuiseid valimisi», Leedu president seevastu jätab minemata julgeolekualasele tippkohtumisele – aluseks oleva pinevuse põhjuseid võib näha suuresti keele- ja rahvusküsimuses.
Nii Leedu haridusseadus, keeld kirjutada tänavasilte poola keeles kui nõue kasutada ametlikes dokumentides poolapäraste nimede kirjutamisel vaid leedu transkriptsiooni tõid Varssavi poolt süüdistused vähemuste diskrimineerimises. Seda enam, et suhtumine Poola vähemusse, kes on Leedu põhiühiskonnast mõneti isoleerunud, on ka leedukate seas üsna kriitiline.
Kuid Poola välisministri Radek Sikorski heidetud lause, et ta ei tõsta oma jalga Vilniusse enne, kui «poola vähemuse probleem pole lahendatud», ei aita sugugi parandada olukorda, kus küsitluse järgi ei soovi endale naabriks poolakat enam kui pooled vastanutest. Tõsi, teiselt poolt ei saa just öelda, et Leedu valitsus oleks üleliia hea Poola vähemuse integreerija olnud.
Naabreid on aga raske valida, eriti riikide puhul. Ometi peavad need kaks oma tekkinud tülid ja erimeelsused ise ära klaarima. Eesti positsioon selles küsimuses ei saaks olla poolt valiv, vaid pigem võiks ravimina näha mõlemale poolele meeldetuletust, et üksteise naabrina hakkama saamine on kogu piirkonna julgeoleku huvides.
On selge, et Leedu presidendi Dalia Grybauskaitė puudumist Poola ja Baltimaade julgeolekualaselt tippkohtumiselt, kus oli kavas arutada mais Ühendriikides Chicagos toimuva NATO tippkohtumisega seonduvaid julgeolekuküsimusi, tuleb võtta kui ohu märki. Samavõrra muretsema panev on ka tüli NATO õhuturbe teemal.
Seda enam, et meil on olemas kurb kogemus sõjaeelsest perioodist, kui püüti tekitada regionaalne blokk Balti liidu näol, kuid millele samuti sai saatuslikuks Poola-Leedu tüli. Me ei tea, kas see, sõjalis-poliitilise koostöö vaimus loodud ühendus oleks aidanud muuta Teise maailmasõja lõpptulemust, kuid ilmselgelt võib öelda, et selle lagunemine head meile ei teinud.
Kui miski saab ravida taas tekkinud lahkheli kahe naaberriigi vahel, oleks see meenutamine, kuidas võimetus koostööd teha on kord juba kogu piirkonna julgeolekut kahjustanud.