Ahto Lobjakas: Euroopa põleb, kohus viiuldab

Küsiks niimoodi: kas meie põhiseaduses on ükski väärtus, mis poleks pärit Euroopast? Vastus saab olla üks: ei ole. Eesti on Euroopa riik. Kogu tema riiklus on rajatud euroopalikele ideaalidele, mille kehastuseks on Euroopa Liit. Euroopa Liitu ei pääse ükski mitteeuroopalike väärtustega riik ja kõik euroopalikud riigid (ja mõned veel) tahavad Euroopa Liitu.

Küsimus tundub õigusega absurdsena. Millised need teised väärtused peaksid olema? Aasialikud? Eestilikud? Viimane on teoreetiliselt võimalik, aga ei tähenda praktikas juba teist aastasada midagi muud kui euroopalike väärtuste kinnistamist meie maanurgas. Mingid muud väärtused ei ole suutnud meil juuri ajada – see on juba iseenesest märkimisväärne tõik. Jah, põhiseadus kehtestab kohuse hoida eesti keelt ja kultuuri, aga ka õigus kultuurile ja keelele on euroopalik väärtus.

See kõik näib nii elementaarsena, et vaevalt vääriks kordamist. Ometi on just elementaarne läinud kaotsi vaidluses põhiseaduse ja Euroopa stabilisatsioonimehhanismi suhete üle: kas ESMi kiirmenetlus, mis võib viia Eesti sissemakse kasutamiseni ilma Eesti otsese nõusolekuta, on vastuolus parlamendikontrolli põhimõttega?

Ajaloolise mäluga on Eestis omapärased lood. Sõltuvalt teemast oleme aeg-ajalt elevandid, aeg-ajalt haugid. ESMi põhiseadusvastaseks kuulutavate juristide ajalooline nägemissügavus ei ole elevantlik. Parlamentaarne demokraatia on Eestis saanud võimalikuks tänu Euroopa väärtuste naasmisele. Parlamentarism on euroopalik põhimõte, tema kestmine siin sõltub sellest, kui kestvalt suudame jääda osaks Euroopast.

Põhiseadus on kahtlemata oluline osa Eesti riiklusest. Aga tal ei ole suurt mõtet elukeskkonnata: ühiskonnata, kus ta toimib tähes ja vaimus. Põhiseadus on üks element sellise riigi olemasolus, ta «loob» riigi (lad constituo ’looma, paika panema’). Aga tänapäeva põhiseaduse omakorda «lõi» rahvas, mitmendat korda, pannes sõnadesse oma euroopalikud pürgimised. Järgnenud kahe aastakümne jooksul on Eesti riigi mõte olnud lähenemises Euroopale. Kogutud poliitiline praktika, integratsioonikapital, on samavõrra osa meie poliitilisest DNAst.

Ka lõimumine Euroopaga on konstitutsiooniline protsess – loov, riiki ehitav, väärtusi juurutav. Muu hulgas on ta muutnud põhiseaduse tõlgendamist (vaevalt et keegi seda eitaks). See protsess ei vastandu põhiseadusele, vastupidi, ta on sama mündi teine pool. Ühte ei saa teisest lahutada, ilma et sel oleksid kõige traagilisemad tagajärjed.

ESM on osa EList sedavõrd, kuivõrd tema ellukutsumise mõtteks on püüda toestada eurotsooni, mida praegu katsutakse seniolematu kriisi poolt. Eurotsooni kokkukukkumine asetaks küsimärgi Euroopa Liidu tulevikule. Viimane on ühtlasi küsimärk meie euroopaliku põhiseaduse homsel päeval.

Loomulikult ei juhtu Eestiga otsekohe midagi hullu, kui ta ESMiga ei liitu. Nagu ei juhtuks midagi, kui peaminister jätaks minemata ELi tippkohtumisele. EL on klubi, mis rajaneb heal tahtel, mitte sanktsioonidel. Selles on tema nõrkus – aga ka tema külgetõmbejõud. EL on keskkond, mis on andnud riigile võimaluse olla oma saatuse kaasautor (mis on euroopalike väärtuste seas üks peamisi). Selle võimaluse söötijätmine maksab end kätte Eesti kodanikele – eurooplastena. Küsimus on mõtteviisis: põhiseadus vajab Euroopat nagu õhku.

Kui see analüüs on peajoontes õige, siis sisaldub asja riigikohtusse viinud juristide argumentatsioonis põhiseaduslik lühiühendus: kriisisituatsioonis ei saaks riigikogu olla Euroopa päästmiseks vajaliku otsuse vastu. Palju on väärt Eesti säästetud eurod, kui pole enam ei eurotsooni ega ELi?