Kui ma vahepeal natuke aega vabakutseline ehk kindla põhitööta olin, siis teatas pikaaegne kodupank, et vastavalt panga reeglitele ma laenuvõtjaks ei sobi. Sel hetkel sain nende peale natuke pahaseks, sest pidin murega, mida lootsin laenu abil lahendada, teisiti hakkama saama. Aga tagantjärele vaadates hea ja õige oligi.
Kreekast ja kreeklastest on saanud viimasel ajal vastutustundetu laenaja sümbol. Küllap nad on selle kuulsuse ka igati ära teeninud. Ent ma ei ole päris kindel, et peamine probleem on neis. Probleem on ikka pigem raha andjates, kes seda igasuguste mõistlike reeglite vastaselt sinna mitte lihtsalt ei anna, vaid lausa topivad.
Kui seni võis veel teisiti arvata, siis nüüd on kreeklased ka ise valimiste kaudu üsna selgelt öelnud, et nad ei taha praegustel tingimustel seda laenuabi saada. Raha ennast ikka tahaks, aga tingimusi mitte.
Muidugi võib väita, et keskmine kreeklasest valija ei saa lihtsalt aru, millega riskib. Nii nagu pole afgaanid või iraaklased just üleliia tänulikud olnud neid enda meelest aitama läinud võõrvägedele. Laske neil siis ometigi olla!
Samas on kreeklaste laenu tingimused ju niigi pigem naeruväärselt leebed. Nagu ka tingimused, mis esitatakse teistele samasugustele üle jõu elavatele Euroopa riikidele. Vähendage natuke oma eelarvedefitsiiti... Mis tõsine jutt see on?
Tõsine jutt, mida iga pank ütleks eraisikust võlgnikule või iga võlanõustaja raskustes laenuvõtjale, on, et esimese asjana tuleb jooksvad kulud ja tulud vähemalt tasakaalu viia. Ja mitte kunagi kauges tulevikus, vaid kohe.
Laenuandjad omakorda on selle natuke hüsteerilise üleeuroopalise õhkkonna mõju all, et mis küll juhtub, kui sinna põhjata auku üha uusi miljardeid eurosid peale ei anta. On viimane aeg need jutud lõpetada. Vastutustundetu pole mitte sellist laenuabi kahtluse alla seada, vaid seda praegusel viisil tuimalt jätkata, igasuguse terve mõistuse vastu.
Kardan, et retoorika euroopalikust solidaarsusest on siin juba ammu Euroopale endale karuteene teinud. Mõnel juhul võib kahtlustada, et seda juttu räägivad ja võimendavadki need, kelle huvi on hoida euroala nõrgana ja lõputus kriisis.
Kujutage ette võlgades, aga sellegipoolest kõvasti üle jõu elavat naabrimeest, kes raha otsa lõppedes saab pangast üha uusi laene juurde. Muidugi ta lubab, et kunagi aastate pärast maksab selle võla kõik koos intressidega tagasi. Kes siis ei lubaks!
Ei pea olema professionaalne võlanõustaja, et aru saada, millega see varem või hiljem lõpeb.