Mihkel Mutt: Arabella-partei meestele hirmuks

Arukas inimene ei võta vist sookvootide teemal sõna. Ta on korrektselt vait ja laseb teistel möllata, sest arvab teadvat: lõpuks kujunevad asjad ikka ühel kindlal viisil.

Ei, kvoodid tehakse kindlasti ära. Aga nende varjus läheb peagi vanaviisi (meenub Ameerika keeluseadus). Kvoodid n-ö taltsutatakse, nendega manipuleeritakse või leitakse mingid nipid, mis nende sisu nullib.

Kvootidega miljonite aastate pikkust bioloogilist arengut muuta on sama, kui rohunutti pidi hoida maa tektoonilisi plaate nihkumast. Teadagi inimloomus peenendub, kombed paranevad ja vabadusi tuleb juurde, aga põhiline jääb. Kvoodid on nagu eraomanduse kaotamine.

Kas õiglus või efektiivsus? Kui eesmärgiks on viimane, siis kas on usaldusväärseid andmeid kvootide mõjust poliitikale nendes riikides, kus nad juba mõnda aega kehtivad?

Kuidas on muutunud nende mõjul näiteks Skandinaavia maade sisepoliitika? Mis oleksid võinud olla alternatiivid? Kas ilma kvootideta poleks näiteks Hollandi valitsus lagunenud? Või kui Kreekas oleks kvoodid olnud, kas naised hoidnuks ära praeguse tragöödia?

Seni kui pole analüüse, jääb naiste mõju sedastamine hüpoteetilisele tasemele ja kogu kvoodindus tüüpiliseks filosoofilis-esseistlikuks teooriaks. Mingi asi peaks nii olema, ja järelikult siis ka on. Selle juurde otsitakse eesmärgipäraselt tõendeid, jättes kõrvale need, mis skeemi ei toeta jne.

Tõenäoselt ei muuda kvoodid poliitikat tõhusamaks, aga mitte ka vastupidi. Selleks põikan korraks Piraadipartei fenomeni juurde. (Kõigepealt on hämmastav, et see partei pole Eestis jalgu alla saanud. Ometi sobiks see meie e-riigi kuvandiga.)

Valijad ei lase end enam naljalt peibutada kellegi loosungist, et ollakse puhtamad ja paremad. Aga piraate ei saa tõmmata traditsioonilise poliitika liistudele parem-vasak, liberaalne-konservatiivne jne, nende alus on teine ja põhjapanev, puudutades iga päev miljoneid. Ka tegijad on teist masti, muu hulgas «patsiga poisid», friigid, kes elavad võrgus.

Saksamaal on nad teinud hämmastavaid asju, jõudes juba neljas liidumaas parlamenti ja olles keskeltläbi neljas poliitiline jõud riigis. Nad pürgivad valitsusse.

Aga juba on näha, et neid hakatakse tasalülitama. Esimestest läbirääkimistest «vanade olijatega» aimuvad paratamatud kompromissid. Nii nagu varem juhtus rohelistega, kellelt (lisaks ka «vasakutelt» ehk endistelt kommudelt) nad seni enim toetajaid ära on tõmmanud.

Ja siit tagasi naiste juurde. Ka nemad tasalülitataks kiiresti.

Selle värgi nimi on demokraatia, kompromisside ja liitude leidmise meetod. Teatavas suhtes on see tõeline moolok ja leviaatan. See mälub läbi ja kugistab kõik alla, nudistab ja lihvib tasaseks kõikide õilsad kiiksud.

Süsteem (ja see ei koosne üksnes meestest) paneks ka naised nahka, viimased muutuks imekiiresti uue establishment’i osaks. Tugevad naised nagu ka tugevad mehed murravad läbi niikuinii, teised jäävadki dekoratsiooniks.

Kui see tõenäosus poleks nii suur, võiks naistega tõesti seostada ootusi. Mis on üks tänase Euroopa poliitika peapuudusi? See, et ükski valitsus ei julge võtta vastu ebapopulaarseid otsuseid. Sõnades on kõik nõus kärbete, pensioniea tõstmise ja teiste hädavajalike meetmetega, et tagada jätkusuutlikkus, aga nad ei ole neid nõus läbi viima enda valitsemisajal või enne järgmise valimisi.

Poliitikud tunnetavad õigesti, et neid ei valitaks siis tagasi. Ja keegi ei ohverda end. Emastesse on aga looduse poolt ohvrimeelt programmeeritud – juhul kui see puudutab järeltulijate kaitsmist. Emased vaatavad ses mõttes alati tulevikku, et liik säiliks. Ehk oleksid naised ka ühiskonna kui terviku pikaajalisemat arengut silmas pidades oma isiku suhtes ohvrimeelsemad? Aga see on teoreetiline mõlgutlus. Tõenäoselt läheks kõik vanaviisi.

Seega jääb kvootide põhjenduseks õigluslik külg, mida võiks nimetada ka retooriliseks ja psühhoteraapiliseks. Tavalisim argument, et pole loomulik, kui pool inimkonnast ei osale tipptasemel otsuste tegemisel.

Võib kohata ka arvamust, et näiteks oskustöö korral (nagu kirurgid) ei saa kvoote rakendada, aga poliitikas on see ühiselu osa, kus kõik on pädevad ühtmoodi. Meenub bolševike mõte, et köögitüdrukud võiksid riiki juhtida. Aga demokraatias vist võivadki – juhul kui õpivad ära poliitilise kõnepruugi ja õigele nupule vajutamise.

Praegu tunduks ebaloomulik, kui erakondade tegelased jookseksid paanikas ringi, otsides oma nimekirjadesse naisisikuid. Sest altpoolt ei ole neid seni Eestis kerkinud. Võib-olla see muutub. Sest näe, eliitkoolidesse ei ole vaja sookvoote sisse seada, sinna kandideerivad väiksed tüdrukud küll. Miks? Sest kõrgem võim, st isad-emad, suunab neid.

Kvootidel võib olla kõrvalväärtusi. Suure osa ajaloost on naised ja lapsed olnud talupoegkonna kõrval suurim ekspluateeritud sotsiaalne grupp. On ka praegu. Harimatud jõmmid annavad targale naisele mõista, et too ei tea midagi, sest on naine.

Liiga paljud mehed lasevad end tänapäeval häbematult lõdvaks, muutudes keskeast alates laisaks, ülbeks ja lolliks. Mitte ei meeldi neile aristokraatia põline elureegel, et kellele palju antud, sellelt ka palju nõutakse. Võib-olla kuluks meessoole tervikuna väike hirmutegemine täiesti ära. Kvoodid on nagu keinsiaanlus – raha juurdetrükkimisega üritatakse majandust käima tõmmata.

Kokkuvõttes – kvoodid ei muudaks meie elus õieti midagi. Süsteem elab kõik üle. Selles on tema kurbloolisus, samas ka masajas tugevus. Eestis võiks aga tekkida naispiraadipartei. Selle võiks nimetada meile kõigile armsa Aino Perviku järgi Arabella-parteiks. Kõlab ilusamini kui Pasok, Jobbik või Jabloko.