ELil ja IMFil pole abistamistingimusi võimalik lõputult leevendada
Juhtkiri: Kreeka kuldsed köidikud
16. mai 2012, 08:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa võlakriisi aastad on pakkunud vähe häid või väga häid valikuid. Pigem on ikka tulnud teha järjekordne valus otsus, et vältida väga halba teed – kui valikut üleüldse on olnud. Eurotsooni suurim murelaps Kreeka on viimastel päevadel jõudnud sisepoliitilisse patiseisu, kust edasi jäävad vaid sundkäigud, ükskõik kummal poolel neid siis teha tuleb. Rahvusvaheliste partnerite pingutustest hoolimata on riik libisenud eurotsooni servale.
Kuigi riik pole täielikult saavutanud eesmärke, mis ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) abipakettidesse sisse kirjutatud, on senine valitsus vastuoludest ja meeleavaldustest hoolimata suutnud teatud otsuseid läbi suruda. Samas näitasid pisut enam kui nädal tagasi toimunud Kreeka parlamendivalimised, et edasist liikumist vajalike reformide poole pole loota.
Paremtsentristlik Uus Demokraatia ja sotsialistide PASOK ei suutnud kahe peale saavutada enamat 32 protsendi valijate toetusest, mis jättis nad ilma võimalusest moodustada enamusvalitsus. Selleks pole olnud ega ole suutelised ka reformide vastased, kes paiknevad poliitilise spektri eri servades. Tagatipuks pääses parlamenti ka uusfašistlik rühmitus Kuldne Koidik, mis oma levitatavate väärtustega mõjub Lääne-Euroopas nagu härjale punane rätik.
Kuid silmanähtavalt hakkab otsa saama ka Kreeka abistajate ramm ja kannatus. Võrreldes aasta või pooleteise taguse ajaga võib täheldada suuri pöördeid eeskõnelejate retoorikas. Ehk kui varem pandi kaardid kindlalt euroala tervikuna hoidmisele ja räägiti Kreeka võimaliku lahkumisega kaasnevast «koletust nakkusest», mis ka teisi riike haarab, siis viimasel nädalal on mitme riigi tipp-poliitikud võrdlemisi rahulikult arutanud stiilis «mis seal’s ikka, eks elame üle».
Selline muutus on mõistetav. Jauramine Kreeka ümber on kestnud juba pikalt. On olnud piisavalt aega, et end halvemateks arenguteks ette valmistada, ja mida edasi, seda vähem šokeeriv kreeklaste lahkumine euroalast tundub (ning see, kuidas miski tundub, mõjutab kahtlemata ka turgude reaktsiooni). Samas on päästmisega tegelenud Euroopa poliitikud pidanud kulutama oma sisepoliitilist kapitali ning lõputult pole võimalik abikokkuleppeid kreeklastele söödavamaks teha.
Otsustab Kreeka rahvas, kes tegi valimistest tõelise protestihääletuse. Tõesti, kes ikka tahaks kärpida harjunud hüvesid, loobuda senisest elujärjest. Kuid uued valimised juunis leiavad aset juba seisus, kus valijad peaks mõistma, et teatud poliitikuid usaldades on lootus minna edasi koos toetajatega. Ning saada raskustest hoolimata riik paremini korda – näited on ju olemas.
Vastasel korral seistakse aga silmitsi koidikutega, mis kindlasti ei saa olema tõotatult kuldsed, vaid pigem hämarad. Ja võlgki on lõppude lõpuks ikkagi võõra oma, olgu eurodes või drahmides.