Inimestel on palju eetilisi muresid, mis seostuvad vaimset võimekust parandavate ravimite või seadmetega, kuid tõenäoliselt haihtuvad need hetkel, mil turule ilmub esimene selline läbimurdeline vahend, tõdeb Oxfordi ülikooli filosoof Anders Sandberg intervjuus Arko Oleskile.
Kas olete näinud filmi «Kõrvalnähud» («Limitless»), kus peategelane hakkab kasutama ravimit, mis tema vaimseid võimeid tohutult parandab, kuid jääb sellest sõltuvusse...
Oo, jaa. Mulle meeldis see väga.
Tõesti? Minule jättis kibeda maigu suhu filmi lõpp, kus tegelane sai sõltuvusest üle, jätkas aine kasutamist ja sai superedukaks. See jättis filmi justkui moraalse sõnumita.
Romaanil, millel film põhineb, on hoopis teistsugune lõpp. See lõpeb tema surmaga ja ta märkab, et president kasutab sama ravimit. Aga vaatame asja eetilist poolt. Põhiline on see, et meile ei meeldi, kui keegi saab midagi niisama. «Kõrvalnähud» on selle poolest küllalt hea film, kuna viitab ravimi problemaatilisusele. Sel on palju kõrvalnähte.
Jah, lõpp tundub külgepoogituna, kuid film käsitleb mitmeid eetilisi küsimusi, millega puutume kokku kognitiivsest täiustamisest mõeldes. Üks peamisi on loomulikud riskid. Iga aju muutmise viis on seotud riskidega. Sealhulgas haridus. Tavaliselt me ei mõtle, et haridus on ohtlik, kuid tegelikult kujundame aju ümber. Meil ei ole palju uuringuid selle kohta, mida haridus teeb aju ja mõtlemisega.
Ravimite puhul on loomulik, et neil on kõrvaltoimed. Ilma kõrvaltoimeteta ravimit ei ole olemas. Kõiksugu elektrilise stimulatsiooni vormide puhul on kartus, et need võivad vallandada langetõvehoogusid. Kuid eetika seisukohast on kõik need asjaolud praktilised. Huvitav küsimus on pigem: milliseid riske on inimesed valmis võtma?
Oletagem tõesti, et meil on selline ravim nagu filmis «Kõrvalnähud». Tõenäoliselt see tapab su, kuid annab mõne kuu jooksul hiilgavad vaimsed võimed. On usutav, et mõned inimesed mõistuspärastavad, et peaksid seda võtma. Oletagem, et töötate mõne eriti tähtsa probleemi kallal, näiteks termotuumaenergia inimkonna päästmiseks.
Kui on hea põhjus eeldada, et ravimit võttes saad sellega hakkama, ütleksid mõned, et see on nende jaoks piisav põhjus elu anda. Enamik meist ütleks, ei mingil juhul, ja ootaks ohutumat ravimit.
Tavaliste ravimite puhul soovime, et need oleksid väga ohutud. Täiustavate ravimite puhul võidakse nõuda aga veelgi karmimaid ohutusstandardeid. Neid on tõenäoliselt võimatu saavutada, kuna isegi laialt levinud ravimitel nagu aspiriin on kõrvaltoimeid, mis ei ole tühised.
Küsimus on, milliseid riske milliste täiustuste jaoks oleme valmis võtma. See on individuaalne, sõltudes ka elus seatud eesmärkidest.
Näiteks tähelepanu parandavad ravimid on tegelikult juba turul olemas, küll mõeldud vaid hüperaktiivsetele lastele. Kuid ei ole saladus, et on inimesi – tudengeid, ametnikke –, kes neid stressi ja töökoormusega toimetulekuks kasutavad ja ka sõltuvusse satuvad. Kas inimesed ei tea riskidest või ei hooli neist?
Enamik lihtsalt ei hooli eriti riskidest. Uurimused näivad viitavat ka sellele, et [hüperaktiivsuse raviks mõeldud] Ritalini võtavad tudengid mõnu jaoks. Palju peenem on öelda, et võtan täiustajat, kui et võtan seda selleks, et pilve jääda. Uimastite puhul on inimesed näidanud, et on valmis võtma mõnu nimel päris suuri riske.
Ma leian, et see näitab huvitavat probleemi: meil on arusaam, et ravimid on mõeldud tervendama, ja enamik arvab, et miski muu ei tohiks olla lubatud. Kuid järele mõeldes on see veider. Kui paljud joovad kohvi ainult selle maitse pärast? Joome seda, sest see on stimulant. Kas peaksime ütlema, et see on kuritarvitamine, ja lubama ainult kofeiinivaba kohvi?
Filosoofilisest vaatenurgast ei ole aga selget vahet ravi ja täiustamise vahel. Paljude arvates on ja see omab tähtsust. Osaliselt seetõttu, et sa oled valmis maksma naabrimehe ravi eest, sest sa oled lahke inimene, kuid mitte tema täiustamise eest. Siis jõuame loomulikult kohe võrdsuse teemani. Mõni ütleb kohe, et ei soovi maksta naabri täiustamise eest.
Kuid ta ei soovi ka, et naaber selle eest ise maksaks, sest nii on too tugevam konkurent. Inimesed on väga ettevaatlikud konkurentsivõime parandajate osas, arvates, et ühiskond, kus kõik üksteise võidu end täiustavad, et edukam olla, on halb ühiskond.
Samal ajal on viise, mis täiustavad absoluutselt, mitte suhteliselt. Kujutlege näiteks mäluparandajat, mis võimaldaks paremini meenutada puhkust või eluhetki üldiselt. Loomulikult oleks sellest kasu ka koolitöödeks õppimisel ja nii ka konkureerimisel, kuid see on suhteline kasu. Parema mälu omamine on siiski ka absoluutne kasu.
Uurides inimeste hoiakuid täiustamise suhtes, leiame, et need on ebajärjepidevad. Probleem on ka selles, et võime siin pidada teoreetilist diskussiooni, kuid kui tablett on laual ja tekib praktiline võimalus, kipuvad inimesed hoopis teisiti reageerima, kui varem omavahel arutades.
Üks võtmeküsimus näibki olevad võrdsus. Kui kunagi tuleb turule mõni ravim või seade, millega mälu või vaimseid võimeid parandada, on see tõenäoliselt küllalt kallis. Lõpuks võib see ühiskonnas tekitada lõhe nende vahel, kes saavad seda endale lubada, ja nende vahel, kes ei saa.
See on väga tavaline mure. See on üllatavalt levinud isegi Ameerikas, kuid Euroopas on just see peamine argument. Küsimus on selles, kui kalliks täiustajad osutuvad. Ravimite või vidinate puhul läheb hind tavaliselt alla siis, kui patent ära lõpeb. Geneerilised ravimid on reeglina odavad, kasulike medikamentide puhul võime ette kujutada ka valitsuse subsiidiume. Pole muud probleemi, kui et mõned inimesed teavad paremini, millal tabletti võtta.
Probleemsed on need vahendid, mille hind ei lange. Kui on näiteks täiustamisspaa, kus sinuga ja sinu ajuga tegeletakse. Kulud arstidele ja õdedele tõenäoliselt ei kahane. Peaksime olema valvel nende täiustamisviiside suhtes, mis eeldavad kalleid teenuseid, sest nimelt need võivad tekitad ebavõrdsust.
Mõtleme kas või haridussüsteemile, mis on kulukas täiustusviis ja minu arvates teatud määral tugevdab ebavõrdsusi. Kuid me oleme otsustanud, et teeme oma ühiskondades parima, et maksumaksja raha toel tagada hea haridus kõigile. Võib juhtuda, et me pole teistsuguste täiustamise viiside eest nõus lisaks maksma.
Tegelik võrdsusega seonduv küsimus on, kas mõni täiustamistehnoloogia annab kellelegi sellise edumaa, et seda ei ole võimalik tasa teha. Suurem osa tehnoloogiatest, millest oleme rääkinud, seda laadi radikaalset efekti ei näi omavat. Näiteks kognitiivset võimekust parandavad medikamendid annavad paranemist 10–20 protsenti, mis on teatud olukordades küll kasulik, kuid ei tee kellestki geeniust.
Kipume eeldama, et aju täiustamine või tehisaju või tehisintellekt on tulevikus kindlal ajahetkel aset leidvad sündmused, ning valmistume aina selleks hetkeks. Kuid kas võib juhtuda, et me üldse ei märkagi neid üleminekuid?
See on hea küsimus, sest me juba elame täiustatud väga keerukas ühiskonnas. Oleme jõudnud olukorda, kus me ei vaja mitte ainult arvuteid, vaid ka nende kasutamisega väga harjunud inimesi. Oleme sellesse olukorda triivinud märkamatult.
Arvan, et üleminek superintelligentsile võib olla järsk. Loodan, et mitte, sest järsud üleminekud tavatsevad olla turbulentsed ja halbade tagajärgedega. Mulle meeldiks rohkem, kui meil säiliks võimalus vigu parandada.
Tavaliselt on meil ühiskonnas selle jaoks politsei, seadused, sotsiaalsed normid ja arutelu, kui arvame, et meie kultuur liigub vales suunas. Saame integreerida suurel hulgal tagasisidet ja avatud ühiskonnas on ka võimalus olukorda parandada.
Peaksime võtma eesmärgiks, et sellised üleminekud säilitaksid avatud ühiskonna.
Tõenäoliselt eeldab see, et täiustused ei saa olla üleliia võimsad. Seni ei ole ma näinud täiustust, mis näib ultravõimas, kuid võin selles osas ka eksida. Võib juhtuda, et ajuliides kombinatsioonis tehisintellektiga annab kiiresti superintelligentsuse. See viitab, et peame veidi varem jõudma seda tasakaalustava tehnoloogiani.
Arvan, et aju järeletegemine (vt artiklit eelmises AKs – toim) on palju ohutum kui tehisintellekt. Jah, inimesed on paljuski korratud ja ebamoraalsed olevused, kuid me teame, kuidas inimaju hallata, isegi kui see on tarkvara kujul. Ka ühiskonnas, kus eksisteerib palju inimesi tarkvara kujul, on nad endiselt inimesed. Me võime luua tarkvara-politsei, tarkvara-seadused, tarkvara-vanaema, kes ütleb, et nii et tehta. Tehisintellektiga on palju keerukam.
Kõige tõenäolisemalt on esimesed, kes hakkavad saama täiustavat ravi või seadmeid, need inimesed, kes on haiged või probleemidega. Mis pöörab jõudude vahekorra taas ringi: ühiskonna nõrgimatest võivad hoobilt saada omamoodi üliinimesed.
Suurepärane näide on Lõuna-Aafrika jooksja Oscar Pistorius. Ta on kangelane, paljude arvates on ta cool. Ta ei ole puudega (disabled), vaid omamoodi lisavõimetega (transabled).
Viimase kümne aasta jooksul oleme näinud, kuidas proteesid on saanud millestki, mida üritati varjata, peaaegu auasjaks. Paljud Ameerika sõdurid, kes on kaotanud jäseme, on asunud oma proteesi tuunima nagu sportautot. Märgist, et oled erivajadustega või moonutatud, on saanud märk, et oled omamoodi lisavõimetega isik.
Täiesti kurdiks jäänud Michael Chorosti raamatus «Rebuilt» on imeilus lõik, kus ta lebab voodil ja kuulab muusikat. Ta taipab, et muusika muundatakse tema mp3-mängijas digitaalsest analoogsignaaliks, see läheb tema sisekõrvaimplantaati, mis muudab signaali selliseks, mida tema närvisüsteem mõistab. Muusika läheb otse kiibilt elektroonika vahendusel tema närvisüsteemi, toas endas ei kõla ühtegi heli.
Peaasi on muidugi sellised seadmed tavaelu jaoks piisavalt hästi tööle saada, kuid võib ette kujutada kõiksugu kummalisi rakendusi selliste implantaatide jaoks. Miks mitte ultraheliimplantaadid või kõiksugu helitöötlus? Inimesed töötavad proteeside kallal, mida saab jooksutada otse võrkkestal.
Need võivad anda näiteks suumimise või teleskoobifunktsiooni. Miks mitte ühendada see arvutimängu mängimiseks otse arvutiga?
Loomulikult on suur samm, kuni need on piisavalt head, et isegi terve inimene on selle nimel valmis taluma riske ja valu. Selleni läheb veel aega.
Üks minu sõber lasi omale sõrmeliigesesse paigaldada magneti, tänu millele on tal «magnetnägemine». Ta suudab leida seintesse peidetud elektrimootoreid, tajuda juhtmete elektrivälju ja vaatamata ära tunda arvuti osi. Miks ta seda tegi? Mitte praktilistel põhjustel, vaid ta tahtis lihtsalt seda kogeda. On olemas täiustusi, mis võimendavad meil juba olevaid võimeid, ja selliseid, mis annavad meile täiesti uusi oskusi.
Senine tehnoloogia arengu kogemus viitab, et eetikast ja probleemidest võime enne rääkida palju tahes, aga kui ühel hetkel tuleb turule läbimurdeline rakendus või seade, jooksevad kõik sellele tormi.
See on kurb. Tõeliselt hea rakenduse või seadme puhul on kurtjaid alati, kuid enamik läheb liikvele, sest midagi praktilist nähes soovitakse seda kasutada. See sõltub pisut ka sellest, kuidas on raamistatud: mitte ainult see, mida asi teha suudab, vaid ka see, kuidas on see disainitud. Mõelgem iPadile. Apple püüdis aastaid valmistada tahvelarvutit, kuid viimaks oli tehnoloogia piisavalt hea, disain piisavalt hea, aeg sobiv ning tulemuseks oli kiire omaksvõtt.
Sama juhtub ilmselt selle läbimurdelise rakenduse või seadmega. Sinna läheb aega, vahepeal eetikud räägivad sellest ja poliitikud ei kuula neid, sest see pole veel käegakatsutav teema. Kui sellest saab käegakatsutav teema, ei ole eetikud enamasti aga need, kellega poliitikud arutada soovivad.
Teate ütlust, et tehnoloogia jookseb eetikal alati eest. Täiustamise puhul võime öelda, et eetika on mitmes mõttes tehnoloogiast ees, kuid küünilised olles teame, et see ei loe hetkel, mil saabub läbimurdeline rakendus. Kui meil on õnne, võime teadustööd pisut suunata kasulikematesse suundadesse, näiteks et täiustatakse rohkem absoluutseid kui suhtelisi omadusi. On olemas palju täiustamise vorme, mis parandavad elukvaliteeti, peaksime keskenduma nendele.
Anders Sandberg esines eelmisel nädalal peetud ideedekonverentsil TEDxTallinn.