Tagasi
Sigade väärkohtlemine on tema sõnul kole asi, kuid ei maksa unustada, et meil on suur hulk lapsi, keda toidetakse ja koheldakse lemmikloomast palju kehvemini.
Tõepoolest huvitav probleem, kas tasmaania kuradil on rohkem õigusi kui näiteks ämblikul. Parti või vutti võib süüa küll, kuid ma kujutan ette, milline kisa tõuseb sellest, kui keegi valmistaks endale kerge eine rahvuslinnust suitsupääsukesest.
See, kas mõni lind või loom saab endale lisaõigusi, ei sõltu minu meelest üldse tema välimusest, arkusest või mõnest muust talle iseloomulikust omadusest. Kõik näib sõltuvat vaid sellest, millisel määral on nad haaratud kultuuri ja võtab osa inimese igapäevasest elust.
Miks šokeerib eurooplasi see, et korealased söövad koeri? Ikka sellepärast, et «koer on inimese parim sõber» ja üldiselt sõpru reeglina toiduks ei tarvitata. Muidugi võib arvata, et lehm on hobusest juhmim, kuid see pole mingi seletus sellele, et loomaliha on poeletis saadaval, kuid hobuseliha oleks Selveris või Rimis paljude peeneid tundeid solvav.
Inimühiskonnas pole loomadel mingeid õigusi. Ja ilmselt ei saagi olla, kuna ükski loom ei saaks täita neid funktsioone, mida eeldab juriidiliseks subjektiks olemine.
Kõik loomi puudutavad regulatsioonid kõnelevad inimestest, mitte loomadest. Isegi Euroopa Liidu regulatsioonid, kui palju puuriruumi peaks omama üks broiler, ei lähtu sellest, kas kanal on «hea» või «halb».
Uurijad ei suuda kokkuleppele jõuda selles, mis teeb inimese õnnelikuks, kõnelemata sellest, mitu ruutmeetrit puuripinda vajab kana selleks, et olla kana moodi õnnelik. Ainus reaalne mõõdupuu on stressiilmingud, mida võib ka väga mitut moodi tõlgendada.
Kanad munesid piisavalt palju ka ilma igasuguste euroregulatsioonideta. Loodame, et paremad elutingimused panevad kanad paremini munema.
Loomadesse suhtumine on hea mõõdupuu humaansusastmest, milleni ühiskond on jõudnud. Ei ole väga pikka aega tagasi sellest, kus ühed inimesed võisid piisonite kõrval küttida teisi inimesi, kes erinesid nendest vaid nahavärvi poolest (näiteks punanahad).
Kui üksikud erandid nagu Albert Schweitzer välja arvata, siis kärbse või sääse mahalöömine ei ole käsitletav loomapiinamise või lihtsalt ebahumaanse teona.
Elusolendite ring, kelle suhtes eeldatakse ja isegi nõutakse inimlikku käitumist, laieneb sedavõrd, kuidas laieneb lemmikloomade repertuaar.
On ju kole igav ja tavapärane pidada kassi, koera, küülikut või isegi gupit, kellel on inimesega võrdne arv kromosoome. Üha populaarsem on pidada reptiile või isegi putukaid. Sedavõrd kandub neile ka üle humaanse suhtumise nõue, mida iganes see näiteks skorpioni või tarakani puhul ei tähendaks.
Pildid vakladest kubisevast koerast või nälga surevast hobusest tekitavad tülgastust just selle pärast, et keegi inimene on selle oma tegudega või tegemata jätmistega põhjustanud. Kuna loomad on alati mingis mõttes meile sarnased, siis meile tundubki, et nende kohtlemine puudutab samal ajal meid endidki.
Pole ka mingit kahtlust, et demokraatlikus ühiskonnas minnakse peagi looma õiguste kaitsega liiale.
Äärmuslikud grupid on valmis vägivaldselt tungima vivaariumitesse ja laskma «vabadusse» süütud laborihiired, kes on määratud kindlale hukule keskkonnas, millele nad ei ole kohastunud. Fanaatilised loomaarmastajad on valmis oma loomade kaitsmise nimel inimest isegi tapma.
Ma väga loodan, et Eesti ühiskonnas on piisavalt tervet mõistust, et säiliksid prioriteedid. Sigade väärkohtlemine on kole asi, kuid see oleks väga silmakirjalik, kui vaikitakse maha see, et meil on suur hulk lapsi, keda toidetakse ja koheldakse lemmikloomast palju kehvemini.
Sel nädalal avalikustati ETV «Pealtnägija» saates loomaõiguslaste videod sellest, kui kehvades tingimustes hoitakse Eesti sigalates sigu. Erinevate valdkondade eksperdid arutlevad selle järkuna Postimehe arvamusportaalis loomade õiguste teemal.
