Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Euroblogi

:

Toomas Alatalu: Prantsusmaa vajab teist raputust

Tallinna Ülikooli politoloog Toomas Alatalu kirjutab Postimehe arvamusportaali Riigiteaduste Euroopa blogis, et Sarkozy´ga võrreldes vähetuntud Hollande´i võit Prantsusmaa presidendivalimistel on numbritest suurem, olles Euroopa Liidu senise poliitika toodetud seisu eitus.

Kui nõustuda oma noore kolleegi Catlyn Kirnaga selles, et Euroopa Liidu maades äsja toimunud valimised olid protestivalimised, siis tuleks lisada, et Kreeka puhul oli see ka selge protest Euroopas pikalt kultiveeritud kaheparteisüsteemi vastu.

Asi on selles, et terves reas riikides – Prantsusmaal, Suurbritannias, Saksamaal, Hispaanias, Itaalias, Kreekas jne – on näiliselt märkamatult, ent osavalt kaasa aidatult välja kujunenud ja nüüd juba pikalt toiminud kahe suure erakonna võimumonopol, kes teineteist riigipiruka juures vahetades ja oma taskuid täites ning sisulisi reforme vältides ei suuda ühiskonnale selget edasiminekut pakkuda. Elik – ehkki on tegemist erinevate ideoloogiate kandjatega, puudub nende valitsemistel sisuline erinevus ning see tendents on süvenenud selgelt viimasel kümnendil nn euroopaliidustumise käigus.

Pole juhus, et mõni aeg tagasi aitas ELi ladvik kahes probleemses riigis – Itaalias ja Kreekas - valitsusjuhi kohale n-ö praktikud. Rahvas oleks nagu edasi võimul ja naudib valimisi (demokraatiat), head onud Brüsselist aga teavad, kes sobib valitsusjuhiks ja annab suurparteidele puhkust, et nood oma näo paremaks teeksid!

«Suureuroopalik abi» siiski ei töötanud – kreeklased näitasid selgelt, et neil on villand kutselistest võimumänguritest ning eelistasid uusi nägusid ja uusi parteisid.

Prantsusmaa puhul on lugu keerulisem, sest kahe suurpartei presidendikandidaatide minek lõpuni rind-rinnutsi näitas tahes-tahtmatult sedagi, et kumaltki kriisiolukorra selget parandamist ei loodeta. Ehkki mehed andsid kohati suuri lubadusi ja võtsid need kähku tagasi.

Põhimõtteliselt on Sarkozy´ga võrreldes vähetuntud Hollande´i võit siiski numbritest suurem ja seda just võiduna Euroopa Liidu senise poliitika toodetud seisu eitusena. Ent see on ka võit EL ladviku enda üle, kui meenutada, kuidas – 2007. aasta presidendivalimistega võrreldes – ükski ELi tippjuht ei tahtnud Hollande´iga kokku saada, kuniks seda tegi nädal enne valimisi Belgia peaminister. ELi ladvikust võib aru saada, sest Sarkozy’ga koos kokkupandud lahendus võib uue Prantsusmaa presidendi tõttu ümbertegemisele minna. Võimalik, et Hollande´i rõhutatud vältimist kannustas märksa rohkem hirm Prantsusmaa parlamendivalimiste tulemuste pärast, mis võivad Euroopa Liitu rohkem mõjutada kui Hollande´i isik.

Asja tuum on selles, et Nicolas Sarkozy oli tõeline Figaro – tema siin, tema seal, tema kõikjal. Peaministrit nagu polekski. Kui aga meenutada minevikku, siis eelmisel sotsialistide kandidaadist presidendil (1981-95), Mitterrandil, olid peaministriteks Jacques Chirac, Edouard Balladour, Lionel Jospin jt tuntud isikud.

Nüüd pole välistatud analoogilise olukorra teke pärast 10. ja 17. juunil toimuvaid parlamendivalimisi. Olgu äsjatoodud nimesid täpsustades märgitud, et 1986-88 ja 1993-95 tuli Prantsusmaa vasakpoolsel presidendil leppida parempoolse valitsusega ja 1997-2002 pidi vasakleeriga võimu jagama ka parempoolne president Chirac. Sealtpeale on aga Prantsusmaal olnud võimul parempoolsed valitsused ja taktikaliselt end hästi sisse seadnud presidendid – nemad valitakse enne parlamenti – on suisa nõudnud rahvalt, et nood tagaksid neile lojaalse parlamendi. Nii läks 2002, 2007, nii...

Eks näis, mis sünnib nüüd ja kes saab – tõenäoliselt ikkagi sotsialistide ridadest - uueks Prantsusmaa peaministriks. Loogika ütleb, et parajalt hall Hollande peab enda kõrvale leidma värvikama peaministri – muidugi, kui tal tuleb teha valik oma erakonnast.

Praegu on küll nii, et ELi president Van Rompuy kutsus kibekiirelt 21. mail kokku tippkohtumise ilmses lootuses saada Hollande´ilt mingi aktsept senistele otsustele. Samas on selge, et Hollande hakkab päris oma juttu rääkima siis, kui on selgunud Prantsusmaa Rahvuskogu uus koosseis ja valitsuse kandepind seal.

Siinkohal tasub meenutada, et kui presidendivalimiste esimeses voorus said kahe suurpartei esindajad kokku 19,9 miljonit häält (35,9st), siis kaheksa ülejäänud kandidaati ikkagi kokku 16 miljonit. Neist paremradikaal Le Pen 6,4, vasakrinde juht Melenchon 4 ja tsentrist Bayrou 3,3 miljonit.

Paremradikaale pole Rahvuskogu valimistel kunagi edu saatnud, kuid arve silmitsedes on selge, et nad hääletasid teises voorus Sarkozy (immigratsiooni-vastaste jmt) lubaduste poolt ja võivad uusgolliste toetada ka Rahvuskogu valimistel.

Samas on raske uskuda, et Prantsuse vasakpoolsed ja tsentristid n.ö. päris Kreekat teevad. Ent nad võivad koguda piisavalt hääli tagamaks koalitsioonivalitsuse sundloomise. Ja siis on käes uus tõehetk EL ajaloos – arusaadavalt saavad koalitsiooni teha ka kaks suurt võimuerakonda. Nagu see oli mitte ammu – 2005-09 Saksamaal.

Muide, ka Kreekas pole välistatud, et sünnib kolmikkoalitsioon – kaks traditsioonilist võimuerakonda ja üks uus. Pikalt kokku mänginud Euroopa Liidu ladvik kardab ju selgelt uusi nägusid – Kreeka ja Itaalia peaministriteks tehti ikkagi ELi võimutorudest läbikäinud tehnokraadid, Hollande´i sobivust kõrgseltskonda asutakse kollektiivselt üle vaatama jne. Tõesti huvitav – millal ja kust tuleb esimene uus tuul ja esimene tõeliselt uus luud Euroopa Liitu ja raputab pisutki seda läbikasvanud, korruptsiooni ja ringkaitsesse uppuvat ning radikaalseid lahendusi kartvat bürokraatide peret?


Selle artikli kommenteerimise jaoks logi sisse.
Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.ee
Elu24
Majandus24
Sport
TallinnCity
Naine
Tarbija24
Välisuudised
Arvamus
Kultuur
VIIMASED GALERIID
Arhiiv