Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: lihtsaid vastuseid ei ole

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL

Loomapidamisreeglid on selleks, et neist kinni pidada. Isegi lihaloomade puhul.

Eilses «Pealtnägijas» nähtud ning täna Postimehes edasiarenduse saanud lugu räägib loomaõiguslaste poolt Eesti sigalates filmitud kaadritest. Kuna teema on emotsionaalne, on üsna ootuspärane, et mõlemad pooled – nii loomaõiguslased kui farmipidajad – soovivad näidata asja puhul enam ühte külge kui kogu tervikut.

Ometi on hulk küsimusi, mis kerkivad. See, et loomaõiguslastel õnnestus nii vabalt pääseda farmidesse, kus nakkuste leviku vältimiseks on selles osas karmid nõuded, tekitab küsimuse, kas farmides on asjad ikka nii korras, kui farmipidajad ise väitsid. Ja mõnes farmis nähtu sunnib küsima, kas selleks kohustatud instantside järelevalve toimuva üle on ikka piisav olnud.

Kuid mõned asjad on küsimatagi selged: selge on see, et kui mõnes farmis on tegu reeglite rikkumisega, peavad rikkujad selle eest ka karistuse saama. Ja olulisem kui trahv, mis suurema rikkumise puhul nagunii paratamatu, on see, et farmides loomade tingimused tõepoolest ka reeglitega vastavusse viiakse.

Sama kehtib ka loomaõiguslaste puhul: kui leitakse, et farmist farmi kõndides loomaõiguslased nakkuse vältimiseks vajalikke nõudeid rikkusid, peavad ka nemad selle eest vastutama.

Kaadrid olid küll kurvad, kuid tõenäoliselt lisab seafarmides nähtule võikust see, et suuresti maaelust kaugenenud Eestis on vähestel olemas kogemus, milline näeb välja seakasvatamine talus. Nii puudub võrdlusmoment, mis ütleks, et ka talus ei näe sead välja sellised, nagu viimasel ajal korterites lemmikloomana peetavad põrsad.

Ja ka probleemid, mis talus tavalised ja tuntud, võivad linnaelanikule ehmatavalt mõjuda. Maaülikooli teadlane Ragnar Leming, kes ise just maheseakasvatust propageerib, nendib ometi, et suur loomade suremus on kurb, kuid mõneti paratamatu. Ja veel suurem on see mahekasvatuses, kus loomadel on rohkem liikumisruumi, ja võimalus surnukstallamiseks suurem.

See kõik aga ei tähenda, et probleemi ei ole. Probleem on, kuid see on laiem. Lühidalt sõnastatuna võib selle kokku võtta küsimusena, milline on üldisemalt meie suhtumine loomadesse, keda ei kasvatata lemmikuna, vaid kelle peamine otstarve on jõuda inimese toidulauale. Maksimaalselt optimeeritud loomakasvatuses on peamine reegel: võimalikult kiiresti ja võimalikult väikeste kulutustega toodetud liha.

Selle põhimõtte najal oleme liikunud aastakümneid olukorra suunas, kus loomafarmides ei ela mitte sellised sead, nagu meie vanavanemad taludes kasvatasid, vaid spetsiaalselt nuumloomadeks aretatud tõug, et nende kasv oleks võimalikult kiire. Paraku ei pea sellele vastu loomade luud ja liigesed – ja selle tagajärjeks on suur hulk vigaseid loomi, keda on hale vaadata.

Seda probleemi ei lahenda aga etteheidetega mõnele seakasvatajale. Selleks on vaja üldisemat arutelu, ja kui ühiskond nii otsustab, siis ka loomakasvatamise põhimõtete muuutmist.

Tagasi üles