Tagasi
Euroopa käis eelmisel nädalal valimas, hääletuskaste külastati Suurbritannias, Kreekas ja Prantsusmaal. Kõikides riikides öeldi valitsejatele, et neid enam ei soovita, põhjuseks soov lõpetada kokkuhoid (valedes valdkondades) või lihtsalt protest.
Britid hääletasid kohalikel valimistel, valides peamiselt leiboriste, konservatiivid suutsid kinni hoida vaid Londoni linnapea toolist. Valitsust süüdistatakse vaestest mitte hoolimises, valede valdkondade kokkuhoius ning üldises ülbuses. Rahvas ei ole rahul ning soovivad vasakpoolset lähenemist tagasi. Kas see tähendab ka Euroopa jaoks mingit muudatust, ei ole hetkel veel näha, riiklik valitsus on veel kindlalt ametis.
Prantsusmaa valis Euroopa stabiilsuse eest seisnud Nicolas Sarkozy asemele sotsialistliku kandidaadi, François Hollande’i. Rahvusvaheline üldsus on seda seostanud eelkõige kokkuhoiu vastumeelsusega, kuigi tegelikkuses on põhjuseid enam, näiteks Sarkozy enda ülemäärane rahakulutus ja üleüldine ebapopulaarsus. Tulemus on aga selge, Hollande on lubanud sendiveeretamisele kriipsu peale tõmmata ning üle vaadata plaanid aidata Kreeka august välja.
Samal ajal on selgunud Kreeka valimiste tulemustena, et ega nad abi väga tahagi. Valitsus hääletati välja, plaan sarnaselt prantslastega kokkuhoid lõpetada. Eestlased võib-olla seda väga hästi ei mõista, sest eks kõigini on jõudnud jutud sellest, et Kreeka kokkuhoid oleks meie normaalsest elust siiski raharikkam.
Kreeka ei taha oma rahast loobuda, mis võib tähendada, et nad peavad loobuma eurost ja meie ideaalist, et euro kaitseb riikide majandust.
Mis tegelikult saab, on aga veel lahtine, sest poliitikud räägivad kogu aeg igasuguseid asju, eriti lubatakse populaarseid asju enne valimisi. Saksamaa on juba võtnud sõna, et nemad ei ole nõus plaanide muutmisega, samas plaanide mitmed osapooled (nagu näiteks Eesti) kahtlevad selle õigusjärgsuses või mõistlikkuses.
Reaalsuses võib juhtuda, et Hollande ja Kreeka uued valitsusjuhid muudavad oma meelt, Saksamaa muudab meelt või muudavad kõik meelt. Seda protsessi mõjutavad USA presidendivalimised, USA tegemised üldse, Euroopa riikide majanduse kosumise kiirus ja Hiina tegevused. Seega valijate otsus võib-olla ei mõjutagi nii palju, kahjuks.
Teine näide sellest, et valitsus ei ole populaarne, tuli valimistel välja suhtumisest äärmustesse. Paremäärmuslik Marine Le Pen sai valimistel 20 protsenti häältest, millele saab kõrvale panna vaid tema isa saavutuse kümnend tagasi, kui Jean Marie Le Pen sai isegi teise vooru.
Äärmuslased said üllatavalt palju hääli ka Kreekas, nii kommunistid kui ka natsionaalsotsialistid said kohti.
USAs küsitakse, kas Euroopa pöördub tagasi äärmusesse, kas ollakse tõesti kesktee vastu. Samas, äärmuslased reaalselt mõjujõudu ei saanud, brittide valimistel isegi kaotati märkimisväärselt kohti. Üks oli aga kindel, valitsevat valitsust ei toetanud keegi ning kõik tahavad muutusi. Kas see on Euroopa jaoks hea või halb, näitab aeg.
