Sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Kajar Lember oleks 100 km/h piirkiirusega alad maanteedele alles jätnud. Jutt sel moel «tõmblejate» vastu võitlemisest jätab tema hinnangul soovida, sest veelgi enam paneb tõmblema kiiruskaamerate olemasolu. Pigem tuleks politseile järelevalveks lisaraha anda.
Olles olnud aastaid roolikeeraja, kes läbib igal aastal ca 50 000 kilomeetrit, ütleksin esimese emotsiooniga, et maanteeameti otsus on veidi arusaamatu.
Nõustun igati, et meie teedel toimuv jätab kõvasti soovida – vaatamata kõikvõimalikele regulatsioonidele ei ole liiklusest kadunud «tõmblejad». Tallinna-Tartu maanteele juhtub pea iga kord mõni tegelane, kes suudab sinust rehvide sahinal mööda sõita, et pärast kohvipeatust tanklas või metsapeatust võsas sinust taas mööda kihutada. Just ohtlikes möödasõitudes peitub ka traagiliste õnnetuste enamuse põhjus.
Tõsi, mitmed akadeemilisel tasandil teemaga tegelejad on kiiruse diferentseerimist pidanud liikluse ebaühtluse tekitajaks. Tegelikkuses on just kiirusekaamerad toonud meie teedele veelgi suuremad kiiruse kõikumised.
Needsamad kiiruskaamerad tõestavad hästi, et probleem on endiselt «kõrvade vahel» ja järelevalve tõhustamine annaks tõenäoliselt märkide paigaldamisest või mittepaigaldamisest parema tulemuse. Suund tuleb võtta pigem sujuva liikluse suunas, kus möödasõite oleks minimaalselt.
Kuigi n-ö 100-ga sõitmine ei anna tõepoolest erilist ajavõitu, siis ma ei näe, et täna oleks piisavalt põhjendatud, miks on vaja muuta süsteemi, mida on aastaid heade teeolude korral kasutatud.
Praegune diskussioon kiiruse teemal tundub veidi asendustegevusena. Märksa olulisem oleks lisaks teede korrashoiu tagamisele suurendada politsei kohalolekut meie teedel ja tänavatel, paraku oleme liikumas hoopis patrullide vähendamise suunas.
Kui enam pole võimalik patrullautodele kütust paaki panna, siis on liikluses korra tagamise vallas põhimure ikka hoopis mujal kui selles, kas parematel teelõikudel võib liikuda 90 või 100 km tunnis.
Minu tuttavad pole üldiselt piirkiiruse teemasse väga valuliselt suhtunud, kuid samas pole ma kohanud ka usku, et sellel otsusel saab olema positiivne mõju. Teisalt väärivad otsuse langetajad tunnustust sellegi eest, et nad on suutnud tuua fookusesse liikluskultuuri-ja ohutuse küsimused. Arvan, et nii olulisest teemast kõva häälega rääkimine paneb sellele autojuhte ka veidi roolis mõtlema.