Juba aastaid oleme pidanud kuulama nii meedia kui ka kohaliku omavalitsuse kaudu, et kõikidele lastele ei jätku lasteaiakohta. Vaatamata ponnistustele on enamik omavalitsusi probleemi ees, millele ei tundu leiduvat kerget lahendust. Kuna rahaprobleem on juba tuttav, siis püütakse puuduvate kohtade probleemi lahendada muude vahendite abil.
Lasteaedades on piisav sõnaõigus hoolekogul, mille koosseisu kuuluvad iga rühma vanemate esindajad. Kahjuks ei ole hoolekogu tihti teadlik kohustusest mitte ainult esindada hoolekogus teisi lapsevanemaid, vaid palju tähtsama aspektina esindada lasteaias käivaid lapsi ja nende õigusi.
Kui paljud lastevanematest vaevuvad üldse mõtlema, millistes tingimustes nende lapsed päevi veedavad? Koolieelse lasteasutuse seaduses on välja toodud, et sõimerühmas võib olla kuni 14 last ja aiarühmas kuni 20 last. Lisaks võib lasteaia hoolekogu ettepanekul lisada sõimerühma kaks lisakohta ja aiarühma neli lisakohta ehk sõimerühmas oleks maksimaalselt lubatud laste arv 16 ja aiarühmas 24.
Tartu linnas on 43 sõimerühma, millest ainult neljas on nimekirjas 16 last, ülejäänud 39s on igas 18 last. Aiarühmadega on asi palju kergem – keskmine laste arv Tartu aiarühmades on 23,93 rühma kohta. Muidugi on teada, et selline üle lubatud piiri laste sõimerühma panemine on omavalitsuse «vastutulek» lastevanematele, kuid kas omavalitsus ei peaks olema just selline organ, kes järgib seadusi ja jälgib maksimaalselt lubatud laste arvu rühmas?
Samuti tekib küsimus, kas kõikide lasteaedade hoolekogud on tõesti võtnud vastu lastega mittearvestava otsuse, et sõimes on 18 kohta ja aiarühmas 24 kohta, kas hetkel suudaksid kõik lasteaiad esitada koosoleku protokolli, kus on hoolekogu seesugune otsus üles märgitud. See on juriidiline küsimus, mis mõjutab kõikide lasteaias käivate laste ainukest seaduses välja toodud õigust.
Lapsevanemana on mulle arusaamatu, kuidas suudetakse tagada lapsele vaimselt ja füüsiliselt tervislik keskkond, kui seda keskkonda on rühmaruumina 24 lapse peale 61 m². See on see ruum, kus need lapsed peavad tegema suurema osa enda õppetegevusest, sööma, mängima ja magama lõunauinakut, 61 m² ruum peab tegema voodeid 24 lapsele, lisaks lauad ja toolikohad lastele. Kui me nüüd kõik arvud kokku lööme, saame tulemuseks, et laps võib oma vaimset ja füüsilist tervist edendada päevas 1 m² põrandapinnal, mis on mööblivaba, ja eeldusel, et seal ei ole just mõne sõbra mänguasi.
Lasteaiadirektoritele tuleb muidugi appi statistika ehk võimalus öelda, et statistiliselt ei ole meil kunagi kõik lapsed kohal ja nädala keskmine täitumus on 70–80 protsenti. Samuti mõjuvad statistikale väga hästi koolivaheajad, kuna siis on osa lapsi kodus oma vanemate vendade ja õdedega, ja kogu kuu protsent väheneb.
Kindlasti vallanduks pahameel, kui omavalitsused otsustaksid viia sõimerühmade suuruse vastavusse seaduses lubatule. Siiski peaksime ju lähtuma seadusest ning viima rühmades olevate laste arvu seadusega kooskõlla. Vaatamata keerulistele eelarveolukordadele meie kohalikes omavalitsustes, peaksime siiski keskenduma uute lasterühmade loomisele, mitte olemasolevate rühmade ülerahvastamisele.
Igal sügisel valitakse lasteaedade hoolekogudesse lastevanemate esindajad ja tegelikult ka laste esindajad. Tihti kiputakse seda laste esindamist unustama. Hoolekogu liikmeks olemine ei tähenda, et tuleb hääletada nii, nagu direktor soovitas, vaid tuleb hääletada nii, nagu teie enda laps seda teie asemel teeks. Veelgi tähtsam on, et hoolekogu liige teadvustaks endale, et lasteaedade tegutsemine põhineb siiski kehtivatel õigusaktidel ja iga hoolekogu liikme kohuseks oleks nendega ka õigeks ajaks tutvuda.