Lapsed ja võlukunst võitlemas suure halva riigiga

Praegu on popid tulevikuühiskondi kujutavad noorteraamatud nagu «Näljamängud», «Inetud» jpt. Kõigis on võimul mõni totalitaarsusele kalduv süsteem, mille vastu noored võitlevad. Ka James Pattersoni ja Gabrielle Charbonnet’ «Võlur ja nõid» räägib maailmast, milles on üleöö võimust võtnud diktaator. Tegemist on lähitulevikuga, milles kirjandus ja muusika on praegused, ometi on kasutusel pärgament ning tavainimesele varjatult eksisteerib võlukunst.

Kuidas ainuvõim kehtestada õnnestus, ei avaldata, ning peategelasi poliitika ei huvita, kuni eriväelased õe-venna, 15-aastase Wisty ja 18-aastase Whiti koduukse maha löövad ning neid võluriks ja nõiaks nimetavad. Nii ongi ühendatud kaks populaarset valdkonda – lapsed suure halva riigi vastu ja võlukunst.

Kõige pahem pahalane on selles universumis Seesinane Seesinane, kiilaspäine tornaadodest saadetud mees. Vaatamata tohutule mõjujõule ei mõju ta kurikaelana eriti usutavalt. Tema maailmavalitsemisplaanid ei paista täitvat ühtki muud eesmärki peale ebamäärase täiusliku korra loomise ning ta peab epistlit stiilis: «Sa oled nägus noormees, Whitford, pean ma ütlema. Pikka kasvu ja heleda peaga, sale, kuid lihaseline, väga kena kehaehitusega.»

Tekib küsimus, kas äpuliku nimega diktaatoril on kahtlased kalduvused või pole autor suutnud muud võimalust kangelase kirjeldamiseks leida ja ühtegi peeglit pole käepärast olnud.

Diktaatori ingliskeelne nimi The One Who Is The One kõlab igatahes professionaalsemalt. Vanglas avastavad peategelased, et oskavad tõepoolest võluda ning õnneks ei ole treeningperioodi vaja. Tehakse ilutulestikku, käiakse teispoolsuses ja liitutakse vastupanuliikumisega.

Romaaniseeria teises osas «Anne», mille on huvitaval kombel kirjutanud teine kaasautor (ja kolmanda keegi kolmas), jätkub tegevus vastupanuliikumises. Ilmselt annab tunda autori vahetus, kuna teine osa on veel hüplikum ja segadusseajavam. Lisandub veel üks teismeliste lemmikteema – staaristaatus –, kui Wisty otsustab hakata rokkima, samas kui ta vend näitab üles kirjanikukalduvusi.

Kui muidu jutustasid õde-venda vaheldumisi, siis teises osas lisandub kohati põnevuse tõstmiseks Seesinase Seesinase vaatepunkt ja nende sõber-vaenlase Byroni oma.

Huvitaval kombel saab Uuest Korrast, mida esimeses osas NO (New Order) nime all hoiti, teises UK, ehkki tõlkija on mõlemal raamatul sama. Aga selle, et «Brave New World» on «hea uus ilm» ja mitte «vapper uus ilm», on tõlkija vahepeal teada saanud.

James Patterson = raha. Tema nimel on Guinnessi rekord raamatumüügi osas ja paarkümmend tema ligemale 80 (!!!) teosest on olnud New York Timesi raamatumüügiedetabelis esimesel kohal. Kui pikka aega lihtsalt kahtlustati, et vaevalt ta kõiki neid raamatuid oma käega kirja paneb, siis käesoleva seeria puhul ei ole enam mingit kahtlust. «Võluri ja nõia» raamatud on mõeldud müüma, üritades haarata ka kõige vähem lugevaid noori.

Tegelastes on midagi kõigile – Wisty on küll punapäine ja nõialik, aga ta vend on keskkooli kõige popim jalgpallur, kui õde on popitegija ja isepäine, on vend paipoiss. Peatükid on imelühikesed ja ühtegi vähem tähtsat süžeepunkti ei näidata. Sisemonoloog peaaegu puudub. Ühtegi kõrvaltegelast põhimõtteliselt ei pruugiks ollagi, nende iseloomust kuuleb heal juhul paar lauset. Erilist plaani lastel pole, nad lihtsalt tormavad, kuhu juhus juhatab.

Proloogiks on tähelepanu haaramiseks pandud hukkamisstseen ning kuna teises osas sama stseeni kasutada ei saa, siis seal on TEINE hukkamisstseen. See on tegelikult vihje, et peategelastega ei juhtu midagi, kuna keegi ei saa pärast hukkamist kirjutada. Lugemine on tehtud nii kiireks ja hõlpsaks, et tegemist on peaaegu telesarjaga, hoogsa ja kiirete stseenivahetustega.

Alguses on tõlkija vormist väljas, kirjutades asju nagu «Kas tõesti raiusid sõdurid mu kodutänaval laitmatult ühte sammu?» – silme ette tekib pilt, kus sõdurid ringis kirvestega midagi raiuvad – ja kuidas sõdurid «faalanksist irduvad», aga peale esimest veerandit läheb see ka üle. Siis polegi muud kui ühe hooga läbi lugeda.

Kokkuvõttes on «Võluris ja nõias» vähem tapmist ja tagaajamist kui «Näljamängudes», peaaegu olematu romantika, minimaalselt juttu ühiskonna toimimisest, ja kogu hookus-pookus, mis pähe tuleb. Aga lugemine läheb nii kiiresti, et ­aega taga ka nutma ei jäta.

Raamat

James ­­Patterson,
Gabrielle Cha­rbonnet
«Võlur ja nõid»
Tõlkinud Karin Suursalu
Sinisukk, 2012, 311 lk

James Patterson, Ned Rust
«Võlur ja nõid. Anne»
Tõlkinud Karin Suursalu
Sinisukk 2012, 335 lk