/nginx/o/2020/11/23/13491664t1h13cb.jpg)
Ka äritegevuse lepitamatud vaenlased peavad tunnistama, et riigieelarve täitub põhimiselt ettevõtluse tulemusena. Maailma on jäänud veel üksikud NATOsse ja ELi kõlbmatud riigid, mille kõik kodanikud on kas ametnikud või töövõtjad. Neist reliktidest eeskuju võtmise hinnaks oleks usutavasti iseseisvuse kaotus.
Eestis on ettevõtjate suhtarv elanikkonda mitu korda väiksem kui ELis keskmiselt ja see on vabalanguses. Rahvusvahelise reitinguagentuuri Moody’s hinnangul on Eesti majanduskeskkond ja äriline aktiivsus märkimisväärselt alla käinud.
Vähikäigu peatamiseks ja konkurentsivõime parandamiseks oleks vaja ellu viia mitmeid kompleksseid meetmeid alates õiguskindluse tagamisest ja lõpetades majanduspiduriks olnud võrdsustava sotsiaalmaksu reformini. Majanduskriisi tuleks kasutada ka muidu vajalike ümberkorralduste ajendina.
Ettevõtlus on mõeldamatu valikuid tegemata ja mõistlikke riske võtmata. Õnnetuseks vastanduvad neile sümptomaatiliseks kujunenud hirmufoon ja kreenis olev suhe avaliku võimuga. Praegune majanduslik reaalsus on selline, et ellujäämise nimel rabavad ettevõtjad ei suuda end samaaegselt kaitsta vaenuliku võimu vastu.
Avaliku teenistuja ja ettevõtja vastutus ei ole võrdväärne. Nulltolerants kehtib üksnes nende suhtes, kes riskivad oma varaga ja püüavad midagi luua. Kui ettevõtja kannab ettevõtlusega seotud kahju ise, siis ametniku eksimuse tagajärjed hüvitab maksumaksja. Avalik võim kulutab kümneid kordi enam ressurssi näiteks tipptunnil bussiradadel passimisele või parkimiskontrollile kui seadust oluliselt rikkunud ametnikult kahjude sissenõudmisele ja kaasnevale ennetustööle.
Kuigi ebaseaduslike haldusaktidega on ettevõtjatele massiliselt hiigelkahjusid tekitatud, ei ole vähemalt avalikkusele teada ühtegi pretsedenti, kus seaduserikkujast ametnikku oleks karistatud, rääkimata temale osakesegi kahju hüvitamise kohustuse panemisest.
Põhjendamatute kriminaalasjade menetlemine raiskab avalikke vahendeid ja pärsib ettevõtlust. Õigusriigis ei ole õigeksmõistmises midagi erakordselt, kuid seal ei ole kohta ka päevselgelt põhjendamatutel menetlustel. Selliste sisult tölplaslike ja tõendusliku baasita kriminaalasjade tõttu on hävitatud paljude inimeste tervist, mainet ja vara.
Lugupeetud inimesi on pikki aastaid põhjendamatult häbistatud, kuid avalikkuse ette ei jõua need, kes on selle taga. Lõpetada tuleks õiguskaitseorganite katsed juhtida erafirmasid. Näiteks üht mu klienti püüti kurjategijaks tembeldada põhjusel, et ta ei kandnud aktsiaraamatusse õiguskaitseorganite arvates õiget aktsionäri.
Demokraatlikus maailmas lahendab sellised vaidlused tsiviilkohus. Kuigi klient mõisteti lõpuks riigikohtus õigeks, ei heastanud miski aastate vältel kahjustatud tervist ja äri. Teine klient antakse kohtu alla ajendil, et ta ei toonud prokuratuuri arvates ühe tehinguga tema enda enamusosalusega firmale piisavat kasumit.
Selline privaatautonoomiasse tungimine on Euroopa õigusruumis pretsedenditu, kuna kõik aktsionärid on firma juhtimise ja kasumiga vägagi rahul. Selline irratsionaalne liin tuleb kas või täbarast majandusseisust tingituna kohe lõpetada. Kindlustunnet annaks seegi, kui riik paluks senistelt alusetult represseeritutelt vabandust ja lubaks avalikkusele, et ilmselt ainetuid kriminaalasju enam kohtusse ei anta.
Kõigile tuleks anda kindlustunne, et kui riik siiski eksib, siis hüvitatakse kõik kahjud, millest võtavad osa ka süüdlasest ametnikud. Nii represseeritul kui ka avalikkusel on õigus teada, millist käsuliini pidi ja kelle süül sellised prohmakad võimalikuks saavad. Muidu ei saa neid tulevikus ära hoida. Ühtaegu tuleks muuta kriminaalmenetluse ja jälitustegevuse seadust ja viia need kooskõlla Euroopa Inimõiguste Kohtu paikapandud standarditega.
Praegusel langusperioodil on eriti aktuaalsed need seadused, mis panevad ettevõtjale kohustuse tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamalt. Majandusliku tõlgendamise meetodi kõige repressiivsemat vormi uskuvad maksuhaldurid leiavad seevastu, et ettevõtja peab valima mitmest legaalsest võimalusest endale kõige kahjulikuma.
Selline lähenemine on vastuolus majandusloogikaga ja paneb ettevõtja huvide konflikti olukorda. Nii ei hoomatagi, et efektiivne majandamine on ka riigile hea ja see, mis on ettevõtjale hea, ei pruugi olla riigile halb.
Euroopa Kohus on rõhutanud, et nimetatud meedet tohib rakendada vaid siis, kui ettevõtja on tegutsenud otse maksudest kõrvalehoidmise eesmärgil. Õnneks on meie kohtupraktika nende õigete põhimõtetega kaasa läinud, kuid vähesed ettevõtjad on võimelised enesele pikka ja kulukat kohtuasja lubama.
Tasakaalule viiv algatus oleks ka võrdväärne maksustamine. Ettevõtjad ägavad ootamatult mitmekordistatud sõiduki erisoodustusmaksude all, järelikult peaks ka maksumaksja autosid kasutavate avalike teenistujate heaolu vastavalt maksustama. Kui bürokraatidel lasuks kohustus täita sõidupäevikut, oleksid nad hoidunud sellise olemuslikult idiootliku ajatapja nõudest.
Praeguses force majeure’i olukorras ei ole muud võimalust, kui avalike vahendite mõistlik kasutamine ning leebe ja turvalise ettevõtluskeskkonna loomine. Lihtne pragmaatika on selline, et riigil ei ole tupikust väljumiseks valida muid partnereid peale ettevõtjate.