Tagasi mobiilivaatesse

Päevakomm

:

Ester Põldma: eksklusiivne viisakus

Olude sunnil on viimase aasta jooksul tulnud nii minul endal kui paaril tuttaval kokku puutuda suuremat sorti ürituse korraldamisega, külalisi kutsuda ja pidu organiseerida. Tagantjärele tarkusena on selgeks saanud, et kutse tegemine ja laialisaatmine on sageli paraku kutsuja vaba aja sisustamise rõõm.


Vaatamata sellele, et enamasti on kutsele kirjutatud ka aeg ja palve teatada oma osalemisest või mitteosalemisest, ei lähe see paljudele külalistele korda. Ja siis tulebki välja, et korraldaja saab juurde veel ühe «vahva» kohustuse: helistada kõik kutsutud läbi ja küsida üle… ja tunda sealjuures end pealetükkivuse võrdkujuna, kes ei malda peopäevani oodata.

Kes aga mingit kokkusaamist korraldanud, teab, et umbropsu ürituse planeerimine võtab mõttetult palju aega ja raha.

Samasuguse ebaviisakusega tuleb sageli silmitsi seista ka tööotsijatel. Pole harvad juhtumid, kus firmad, kes endale tööportaalides ülivõimekat personali leida loodavad, ei vaevu kandideerimisavaldusele tihti isegi vastama.

Veel hullem, kui töölesoovija, läbinud üsna mitu keerulist ja aeganõudvat eelvooru, jääbki ootele… Ei tänu, ei selgitust… Mõistagi, ei pea just väga nutikas olema, et aru saada oma sobimatusest vastavale tööle, ent jääb arusaamatuks, miks ei võiks seda inimesele lühidalt ja viisakalt öelda. Ja lootusetusest murdunud töötuid tuleb aina juurde – potentsiaalsete tööandjate suhtumine ei ole ka eriti innustav.

Avalikus ruumis võib seesuguseid ebaviisakusavaldusi kohata tegelikult igal sammul. Džiibijuhid peavad pimedal ajal oma üleolekut näitama sellega, et sõidavad eesoleva auto järel pikalt nii, et tuled selle juhile otse silma siravad.

Tipptunnil on ühissõidukis tavaline, et inimtropp seisab otse ukse ees, nii et keegi enam peale ei mahu ja kui mahubki, siis on kindlasti mõni, kes on üksi keerdunud ümber käsipuu, ja kaaskodanikud saavad lahtisi käsi sõitvas trammis loota ainult oma heale tasakaalutunnetusele. Ülekäigurajal peab jalakäijana ammu juba olema raudsete närvidega, et ühes tükis üle tee jõuda… Seda loetelu oskab ilmselt iga empaatiavõimeline inimene jätkata.

Muidugi on meeldivaid erandeid, mis teadupärast kinnitavad ainult reeglit, aga kahjuks saab igapäevaelu pisiasjades üha valdavamaks see ise-mentaliteet.

On asju, mida me ise ei saa muuta, ja nendega tuleks meelerahu huvides leppida, aga üha kiirema maailmanabastumise piire saab igaüks ise enda ümber nihutada. Niivõrd, et elementaarne viisakus ei muunduks eksklusiivseks.

NB! Selles reedest on Postimehe arvamusportaalis ilmunud artiklite kommenteerimine Facebooki-põhine! Täpsema info leiate altpoolt!

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnadarvamusester põldma
Samal teemal
vana postimees
Sponsoreeritud artiklid
päevakommentaar 22.05
mikser või ossinovski: sotsidel on põhimõtteline valik
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
debatt pagulaste üle
nädala näod
PÄEVAkommentaar 15.05
päevakommentaar 14.05
keskkond
päevakommentaar 13.05
päevaintervjuu
päevakommentaar 12.05
päevakommentaar 11.05
nädala näod
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
POSTIMEES.eeKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv