Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

AK

:

«Viimse reliikvia» laulusõnad sündisid tankimürina saatel

Sajandi filmilaulu auhinna saanud «Viimse reliikvia» muusika loodi viimasel hetkel ja vaid mõne päeva jooksul, kirjutab TLÜ kultuuriteaduse magistrant Liina Luhats.

«Viimse reliikvia» edu ja ka aastakümneid kestva kuulsuse üheks olulisemaks põhjuseks on filmi muusika ja laulud. Üllataval kombel aga ei seisa filmimuusika taga mitte suur seltskond heliloojaid ja tekstikirjutajaid, samuti pole see ka aastatepikkuse loomeprotsessi tulemus – muusika komponeeris käputäis autoreid, kes võttis kiireloomulise töö vastu ja suutis tulemused ette näidata juba mõne nädala jooksul.

Lauludele viisid kirjutanud Uno Naissoo on kinostuudio Tallinnfilm kunstinõukogu protokolli järgi tööprotsessi kirjeldanud nii: «Töö oli tõsine ja riskantne, kõik tuli teha valmis seitsme päevaga. Film meeldis mulle esimesest korrast, ja laulude tekstid polnud ka tavalised laulutekstid, vaid oma stiiliga, kunstipärased, mitte tavalised šlaagrid. Kaks laulu sai õhtus kirjutatud.»

Selline lööktöölik tempo – luua kogu filmimuusika vaid väheste päevade jooksul – oli omane lõpliku filmitausta lindistamisele. Võib vist julgelt väita, et «Viimse reliikvia» muusikaline osa toetub pea täienisti neile viiele mehele: sõnade autorile Paul-Eerik Rummole, laulude ja toetavate helide autoritele Uno Naissoole ja Tõnu Naissoole, laulude esitajale Peeter Toomale ning taustaks mänginud orkestri seadeid dirigeerinud Eri Klasile.

Kogu protsessi alguspunktiks võib lugeda hetke, mil filmi toimetaja Lennart Meri tegi laulutekstide kirjutamiseks ettepaneku kirjanik Paul-Eerik Rummole. Rummo oli ettepanekuga pärast režiistsenaariumiga tutvumist nõus ning 1968. aasta suvel saigi astutud esimene samm filmilaulude loomisel.

«Vaatasin stsenaariumi läbi ja tundsin, et pakub huvi, kuna just samal ajal mõtisklesin palju vabaduse mõiste üle,» rääkis Rummo otsustusprotsessist.

Laulusõnade kirjutamine toimus 1968. aasta suvel Vääna-Jõesuus, kus autor parajasti naise ja pisiperega suve veetis. «Kirjutasin tekstid lühikese aja jooksul augustis 1968 Vääna-Jõesuus, teatriühingu suvemajas. Samal ajal tungisid NSVLi ja tema satelliitide väed Tšehhoslovakkiasse vabaduspuhangut maha suruma.

Istusin õues puupakul, väike kirjutusmasin süles, ühe käega kiigutasin lapsevankrit, teisega kirjutasin, taustaks läbi segajate kostev BBC ja Vabadusraadio katkematu reportaaž Tšehhoslovakkia teedelt ja tänavatelt.»

Niisiis sündisid vabadusest rääkiva filmi laulusõnad Eestis ajal, kui Tšehhoslovakkias püüti vabadust lämmatada.

Rummo kirjutas sõnad sellisel kujul, nagu me neid filmis kuuleme, vaid mõne päeva jooksul. Mustandeid ta ei teinud ja niisamuti ei pidanud ­autor eriti midagi muutma, kui välja arvata mõned väikesed lühendused, et stseenid liiga pikaks ei veniks. Laulude temaatikaks kujunes suures osas vabadus ja põgenemine – lähtuvalt filmi esmase teksti sisust. See aga ei olnud sõnade autori otsene eesmärk.

«Eks vabaduse ja/või selle puudumise teema olnud pidevalt üleval. Muide, mu oma kavatsuse järgi pole nende tekstide puhul tegemist niipalju otseste vabadus- (võitlus)lauludega kui katsega see teema mitme nurga alt läbi mängida (vabadus, selle mitmetine seos vägivallaga, absoluutse vabaduse võimalikkus empiirilises maailmas jms) – olen sellest pikemalt rääkinud näiteks loengus «Sõna võim».»

Tolle aja kontekstist hoolimata anti Rummole sõnade kirjutamisel vabad käed – otseseid käske ei olnud, stiilinäiteid ette ei antud. «Ei olnud mingeid ettekirjutusi peale selle, et laulude kohad filmis olid ette määratud – kuid õnnestunult. Mõte oli anda filmi seikluslikule põhikoele kergelt võõritava (Brechti mõttes) ja üldistava toimega kommentaar.»

Kuna tegemist ei olnud sugugi puhtalt eesti filmiga, vaid siiski NSV Liidus valminud seiklusfilmiga, tõlgiti nii film kui selle laulud ka vene keelde. «Venekeelsed laulud laulis sisse Georg Ots oma tuntud professionaalsuses, aga kuidagi tuimalt ja eemalolevalt,» arvas Rummo.

Kui sõnad olid valmis, tuli hakata mõtlema viisi ja seadete tegemise ning esitamise peale. Sellega aga oli asjaajamist veidi rohkem.

Režissöör oli algselt kavandanud pigem minoorset ja «filosoofilisemat» muusikat, ent saades aimu, kuidas film sellisena välja oleks näinud, otsustas ta veidi rõõmsama ja lihtsama tonaalsuse kasuks.

Vähestele on teada, et algselt pidid helilise osa eest vastutama Andrei Volkonski ja Tõnu Tepandi. Töö käigus selgus aga, et nende raskemeelsed ja avangardsed meloodiad ei lähe filmi seiklusliku kontseptsiooniga kokku ja arvatavasti oleks filmi pale hoopis teistsugune välja kukkunud.

Seega tuli kiirelt välja mõelda teistsugune lähenemine. Rummo teadis rääkida, et Kromanov oli kaua kahelnud, mis laadi peaksid need laulud muusikaliselt ja esituslikult olema; kaks esimest improvisatsioonilist katset – Andrei Volkonski koos eesti muusikutega, lauljana/retsiteerijana Andres Ots ja teiseks Tõnu Tepandi oma kitarri saatel – teda ei rahuldanud.

Viimaks valiti Paul-Eerik Rummo sõnadele muusikat komponeerima hoopis Uno Naissoo, kes omakorda leidis, et muusika võiks sündida koostöös poja Tõnu Naissooga. Uno Naissoo oli viimase minuti valik, kui filmi üleandmise tähtajad olid juba lootusetult möödas.

Kes valis just Peeter Tooma, ei osanud kirjanik öelda, kuid valikut pidas ta õnnestunuks.
Niisiis määrati viimasel minutil ametisse tollel ajal juba populaarne helilooja Uno Naissoo, kes muusika loomise tarvis võttis kampa ka poja Tõnu Naissoo, kes oli sel ajal väga noor, vaid 18-aastane.

 ««Viimse reliikvia» muusika, mille kirjutamist isale pakuti, pidi olema teostatud koos sissemängu ja filmile allapanekuga mõne nädala või veel vähema aja jooksul. Kuna aga muusika maht oli üpris suur, siis isa otsustas laulud ise kirjutada jataustamuusika lasta kirjutada kellelgi teisel.

Ma ei ole kunagi temalt küsinud, miks ta seda mulle pakkus – olin ju alles 18-aastane ja ega mul mingit erilist muusikakirjutamise tausta polnud. Kui ta aga sellist võimalust mulle pakkus, olin ma väga üllatunud, aga ka meelitatud, sest filmimuusika kirjutamine oli põnev väljakutse.

Eks nooremas eas ollakse ikka julgemad tundmatus kohas vette hüppama ja nii ka mina siis sellega nõus olin,» rääkis Tõnu Naissoo loomeprotsessile eelnenust.

Nädalaga olid laulud valmis, mõnel päeval loodi isegi mitu laulu. «Muusikaloome sai inspiratsiooni pildireast. Esimene kokkusaamine Grigori Kromanoviga toimus Tallinnfilmis läbivaatuste saalis ja vaatasime üksikuid lõike filmist.

Pilt oli väga inspireeriv – siiani mäletan esimest nähtud lõiku: Hans von Risbieter põgeneb reliikviaga metsateel. Ei mäleta täpselt Kromanovi juttu, aga ju ta rääkis ikka midagi filmi kontseptsioonist. Ei oska ka öelda, kas tal oli mingeid soovitusi laulutekstide tõlgendamisel – seda võis ta isaga omavahel rääkida.

Kui olime isaga filmilõigud ära vaadanud, siis arvasime, et muusika võiks olla midagi vesternifilmide sarnast. Ma ise tõmbasin paralleele ka tol ajal kinodes jooksnud prantsuse seiklusfilmidega. Minu enda jaoks oli kohe selge, milline võiks olla taustamuusika instrumentaarium.»

Helilooja sõnutsi pakkusid filmile muusika loomisel inspiratsiooni juba enne valmis kirjutatud laulusõnad – see andis aimu, milline peaks olema helimaastik ja kuidas seda teostada. Laulud lähtusid ikka palju sõnadest.

Naissoodel oli tööjaotus kindel: helitaustad tegi Tõnu Naissoo ja laulud Uno Naissoo. Seetõttu ei tulnud ette ka sama asja kallal nokitsemist. «Ega mul isaga kokkusaamisi ja arutlusi palju olnud. Tegime kumbki oma asja. Kokku saime juba muusika salvestustel.»

Muusika salvestamine toimus samuti väga kiiresti. Protsess võttis ­aega vaid mõne öö. «Muusika salvestati Eesti Raadio 1. stuudios. Tavaliselt lindistati siin filmimuusikat öösiti, kuna päeval olid stuudiod hõivatud raadio oma kollektiivide – sümfooniaorkester, segakoor
ja estraadiorkester – poolt.

Mul oli võimalus kasutada kammerorkestrit, kuhu kuulusid oma aja parimad muusikud, nagu näiteks Samuel Saulus, Abi Zeider, Uve Uustalu jpt. Kindlasti olen palju tänu võlgu dirigent maestro Eri Klasile, kelle juhatamisel said mitmed taustamuusikalood täpsema karakteri.»

Laulud salvestati väikese kammerorkestriga, kuhu lisaks eelmainituile kuulusid ka Kalju Terasmaa ja Emil Laansoo. Laulud esitas tollel ajal alles lavakooli esimese kursuse üliõpilane Peeter Tooma.

Kuna selleks ajaks, kui laulud vajasid esitamist, oli filmitegijatel juba väga kiire hakanud, pidi kiirustama ka Peeter Tooma: «Koostöö sai alguse siis, kui materjal oli juba kõik filmitud – montaaži kohta ei tea – ja minu poole pöörduti suhteliselt hädas ja kiiruga. Ühel päeval sain üllatusliku telefonikõne laulude autoritelt...»

Lõpptulemus pidi tulema mažoorne ja lustlik, ja nii ka läks: «Sain sõnad kätte ning sain päev-kaks seda tinistada (ega ma väga hea noodilugeja ei olnud). Paari päeva pärast olidki siis Naissoo ja Paul-Eerik ukse taga, et nüüd siis vaatame, kuidas see võiks välja kukkuda.

Ja nähtavasti jäid nad sellega ikka enam-vähem rahule, kuidas ma need laulud seal ette mängisin.

Siis skribeeriti osad kähku orkestri jaoks valmis. Lindistasime öösiti, seda esitasid kokku umbes 20 meest. Kuna tollel ajal ei tahetud fonogrammiga asju ajada, siis oli orkester pärast päevatööd kokku aetud ja Eri Klasi ja Uno Naissooga koos seal siis improviseeriti, ning kui miski ei kõlanud nii, nagu pidi, siis kohe kohapeal ka juhendati ja õgvendati. Mingit suuremat spetsiaalset koori taustade laulmiseks samuti kokku ei aetud, vaid kasutati mehi, kes stuudios parajasti olemas olid.»

Koostöö autorite vahel sujus edukalt ja see, et kõik filmi sisuga just täpselt kursis polnud, ei takistanud kedagi. «Eks kogu asi sündiski kolme peale kokku, kuna mina ei teadnud filmist midagi ja polnud sõnakestki näinud, aga teksti järgi taipasin allteksti siiski ära,» rääkis Tooma.

Allteksti taipasid silmanähtavalt ära kõik. Paar nädalat lööktööd tasus ennast ära, ja kultuslik seiklusfilm «Viimne reliikvia» ei oleks ilma sellest sündinud mažoorse muusikata see, mis ta on.

NB! Tänasest on Postimehe arvamusportaali artiklite kommenteerimine Facebooki-põhine! Sisselogimiskoha ja täpsema info leiate altpoolt!

Kirjuta toimetajalePrindi
LinkMail
Märksõnad:filmviimne reliikvia
Samal teemal
nädala näod
Sponsoreeritud artiklid
MAKSUREFORM
online-väitlus: ajateenistus naistele kohustuslikuks?
teaduse rahastamatuse riskid
OLUKORD VENEMAAL
nädala näod
    PEHME VÕI KÕVA
    SURMAKULTUUR EESTIS
    UUS VÄLISMINISTER
    USK JA TEADUS
    RÄNDEPIIRANGUTE OHT
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.eeKõik
    Elu24Kõik
    Majandus24Kõik
    SportKõik
    TallinnCityKõik
    NaineKõik
    TarbijaKõik
    MaailmKõik
    ArvamusKõik
    UudisedKõik
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv