Kas inimese taju ja mõtlemine on võimalik vaid selles keerukas bioloogilises koes, mis moodustab meie aju, või saab see eksisteerida ka mõnes teises vormis, näiteks kiipide ja juhtmete võrgustikus? Teadlasega, kes on veendunud, et aju täiuslik tehnoloogiline koopia on võimalik, vestles teadusajakirjanik Arko Olesk.
«Hakkasin avalikke esinemisi pidama soovist näidata, et see ei ole ainult ulmekirjanike jutt,» ütleb Hollandi-USA neuroteadlane Randal Koene. Eile veenis ta Tallinnas ideedekonverentsile TEDxTallinn kogunenud inimesi, et «kogu aju järeletegemine» (Whole Brain Emulation) ja «ainesest sõltumatu meel» (Substrate-Independent Mind) ei ole ulmelised mõttekäigud, vaid saavutatavad ning lausa hädavajalikud eesmärgid.
Kuhu Koene ja tema mõttekaaslased välja soovivad jõuda, on võimalus detailideni selgeks saada ühe inimese aju närvivõrgustik ning teha see täiuslikult järele mittebioloogilise materjali peal. Sündiv tehnoloogiline koopia peaks mäletama samu asju ja suutma kõike seda, mida inimenegi. Loomulikult võimalusega teha süsteemi paremaks ja seda siis inimesele siirata.
«Ainesest sõltumatu meel on moodus inimese meeltes toimuva turvamiseks ja säilitamiseks, aga ka selle parendamiseks, näiteks kiirendades, mälu lisades või otsesemalt teiste tehnoloogiatega integreerides,» räägib Koene Postimehele antud intervjuus.
Hädavajalik on aju järeletegemine selleks, et tagada inimliigi jätkuv kohanemisvõime. «Meie ees seisvad ülesanded ei ole tulevikus samad, mis nad on praegu,» tõdeb Koene. «Evolutsioon on teinud meist liigi, kes eksisteerib kindlas biosfääris ja kel on oskused tulla toime ülesannetega, mis olid olulised küttide-korilaste jaoks.»
«Me valmistame edukalt tööriistu, mis lubavad meil oma keha täiendada. Kuid ka meel on pidanud hakkama saama aina keerukamaks muutuva keskkonnaga,» lisab ta.
«Üks viis sellega toimetulekuks on spetsialiseerumine kindlatele oskustele. Oleme ka palju ülesandeid delegeerinud süsteemidele, näiteks mälu: meie ülesanne on nüüd küsida õigeid küsimusi ja tippida info leidmiseks vajalikke otsisõnu. Aga kui liiga palju delegeerida, näiteks 99 protsenti, siis on vaid väike samm selleni, et kaotada ära ka see üksainus protsent, mis on veel meie enda õlul. Sel hetkel on inimkond pildil kadunud.»
«Me oleme – vähemalt oleme seni olnud – väga kohanemisvõimelised. Kuid me ei tea, millised probleemid ja olud meid ootavad, milliseid vaimseid võimeid on meil tulevikus tarvis. Seetõttu sooviksime olla suutlikumad, mitte lihtsalt tulla vaevalt toime asjade kiiruse ja keerukusega.»
Siis kui kogu aju koopia on valmis, pole midagi lihtsamat kui see topeltkiirusel käima panna, toob Koene kõige lihtsama aju parendamise näite. Küllalt lihtne oleks seadistada nupud, mis kutsuvad esile kindla tunde või hoiavad aju ärkvel.
Võimalik on kaotada ära vahendavad süsteemid, näiteks suunata kujutis silma läbimata otse nägemisnärvile ning see seal salvestada. Kindlate mälestuste salvestamine ja esilekutsumine on juba keerukam, arutleb Koene. Ja küsimus, kas kvantarvutuse integreerimine ajuga tekitab tavalise mõtlemise tunde, peabki ootama esimesi reaalseid katsetusi.
Senimaani ei eristu jutt just eriti ulmest, kuid Koene juhitav võrgustik Carboncopies.org hõlmab palju teadusrühmi, kes töötavad juba reaalsete lahenduste kallal. «Viimastel aastatel on minu peamine ülesanne olnud välja töötada kindel tegevuskava, selgitada, kuidas on võimalik kogu aju järeletegemiseni jõuda,» sõnab ta. «Identifitseerida probleemid ja vaja minevad töövahendid, mis aitaks siis luua need töövahendid.»
Põhimõtteliselt on aju järeletegemiseks vaja kaht asja. Esiteks tunda põhjalikult aju struktuuri. Teiseks teada, mis ülesandeid ajus aset leidvad protsessid, näiteks närvirakkude aktiveerumiste mustrid täidavad.
Kumbki on hiiglaslik eesmärk, mille mõistmisel on astutud vaid esimesed sammud. Meie ajus on sada miljardit närvirakku, mis kõik on ühendatud paljude teiste rakkudega, mõni tugevamalt, mõni nõrgemalt. Neisse võrgustikesse on kodeeritud kõik meie võimed ja mälestused.
Täielikult kaardistatud konnektoom, nagu seda ühenduste kogumit nimetatakse, on aju-uuringutes muutunud eesmärgiks, mille nimel näevad vaeva kõrgetasemelised töörühmad, lootes sellest andmekogust samasugust kvalitatiivset hüpet aju mõistmisel, nagu pakkus geneetikas inimese kogugenoomi kaardistamine. Ajuühenduste struktuuri uuritakse nii lahates kui ka uute kuvamisvahenditega, nii statistiliselt üldistades kui ka individuaalsetesse erinevustesse süüvides.
Suured lüngad on ka mõistmises, kuidas närvirakkude «särtsumisest» ikkagi sünnivad kõik meie teod ja mõtted. Seni on meie võimuses kas viia ajju elektroode, mis suudavad näha üksikute lähedal asuvate neuronite tegevust, või vaadata magnetresonantstomograafiaga suurt pilti, mis annab vaid üldise aktiivsustaseme ajupiirkonna kohta.
«Iga üksik funktsioon leiab aset eri moodulites, mis on jaotunud üle kogu aju,» selgitab Koene, miks senised lähenemised on väheviljakad. «Paranema peab kõrge lahutusvõimega suuremõõduline funktsionaalne salvestamine.» Ehk selline, mis lubaks ühel ajal koguda andmeid kogu ajust ja ikkagi näha üksikute närvirakkude tegevust.
Mõlema probleemi kallal tegutsevad töörühmad maailma tippuurimisasutustest, nagu Harvardi ülikool, Massachusettsi tehnoloogiainstituut, Max Plancki nimeline instituut, aga ka spetsiaalsetest teadusinstituutidest, nagu Microsofti kaasasutaja Paul Alleni rahastatud aju-uuringute instituut.
«Meil ei ole veel täielikku ülevaadet, mida on vaja aju järeletegemiseks,» tunnistab Koene. «Kuid meil on kasulikke vihjeid, mis võiks olla vajalik aines.» See, mis teeb tehisajust mõtleva ja tegutseva organi, ei pruugigi olla materiaalne.
«Iga kord, kui me tajume midagi, tekitab see ajus lühiajalise kõrge amplituudiga laine (spike), iga kord, kui soovin lihast panna kokku tõmbuma, saadab aju sellise impulsi,» selgitab Koene. «Kõik näib sõltuvat eri neuronite lainete ajastusest. Seega on mul üsna kindel aimdus, et kui suudaksime järele teha kõigi neuronite impulsiajastust, oleks meie käsutuses toimiv järele tehtud aju.»
Kuniks koguneb kogu aju järele tegemist võimaldav teadmine – milleni läheb veel mitu aastakümmet, tunnistab Koene –, näeme kindlasti paljude spetsiifilisemate ajuprobleemide lahendamist tehnoloogia abil. Juba on katsetatud süsteeme, kus ahv õpib ajju viidud elektroodi abil juhtima tehiskätt.
Koene näeb, et see on üks tee uudsete neuroproteesideni. «Võib ette kujutada, et üsna kiiresti saabub protees vigastatud selgroo jaoks,» sõnab ta. Ajju viidud elektroodi saadetakse signaal otse lihasteni. «Jalgade liikuma panemiseks vajaliku info liigutamiseks ei ole enam üldse vaja kasutada selgroogu.»
Ajuproteesidega on lugu pisut keerulisem. Kuigi USA teadlased esitlesid eelmise suvel roti ajju viidud kiipi, mis toimis mälu parandajana, puudutas see töö Koene sõnul üht spetsiifilist aju funktsiooni. «Tehnoloogia on huvitav selles mõttes, et mis tahes neuroproteesi puhul tuleb suuta teha korralikke ühendusi riistvara ja aju vahel,» märgib ta. «See aspekt nende tööst on väga väärtuslik, isegi kui kiip ise on väga kitsa fookusega.»
«Mõtlen tihti, kas meie tuleviku ühiskond on selline, kus neuroproteese kasutatakse palju,» mõtiskleb Koene. «Kas see läheb järk-järgult üle kogu aju järeletegemiseni või jäävad need ikka kuidagi eraldi? Ja kuidas me ennast mõtestame? Kas järeletehtud aju on midagi sellist, mille paneme aeg-ajalt külge ja mille puhul on teisel ainesel põhinevale ajule ümber lülitamine täiesti eraldi olek?»
Düstoopia või utoopia?
Kas on põhjust karta, et tehisaju loomine lõpeb inimkonnale kurvalt?
Randal Koene: «Inimesed mu ümber räägivad palju võimalikust ebasõbralikust tehisintellektist ja muust sellisest. Mina ei keskendu sellele, sest on palju viise, kuidas jõuda düstoopilisse tulevikku. Meie võimalused sellest pääseda on paremad, kui oleme ise kohanemisvõimelisemad. Suur osa kohanemisest ei ole mitte üksteisega võistlemine ellujäämise nimel, vaid koostöö.
Düstoopiatest rääkides peame tihti silmas olukorda, kus puudub meie jaoks meeldiv tsivilisatsioon. Selline, kus sul on vabadus olla loominguline või vabadus olla erinev.
Düstoopia on see, kui kõik peab olema täpselt ühesugune või kus kõik on masinad ja sinagi vaid kognitiivne masin. Selle probleemiga toimetulekuks sobib mis tahes viis, mis panustab meid sellisest ühiskonnast kaugemale viivatele tugevatele külgedele. Nende seas on empaatia – keerukas protsess, mille aluseks on vajadus seada end teise inimese kehasse, ettekujutus, mida keegi teine tunneb.
Inimese parendamise abil suudaksime omavahel paremini suhelda, paremini tajuda sisse tulevat infot, näiteks saata otse oma tundeid teistele. Kui suurendada arusaamist inimeste vahel, saame parema ühiskonna, kus koostöö tugineb empaatiale. Kui mõelda düstoopiat utoopiast eristavale joonele, siis see langeb just sinna.»
NB! Tänasest on Postimehe arvamusportaali artiklite kommenteerimine Facebooki-põhine! Sisselogimiskoha ja täpsema info leiate altpoolt!