Kui ikka 70 või enam meest elavad kolm kuud raudteevagunis, sõidavad mööda suurt kodumaad, annavad õhtuti kontserte, siis juhtub paljutki. Mis täpselt, selle on vorminud raamatuks ligi 30 aastat RAMis laulnud ja seejärel kuus aastat koori direktori ametit pidanud Vello Mäeots.
Kuigi peadirigent Gustav Ernesaks joomist ei sallinud, tuli tal sageli juhatada koori, milles paljud mehed liigsest pudelikummutamisest üsna väsinud ja uimased. Sellest ka mälestuste alapealkiri «Rammipoiste purj(u)etamisi laulumere lainetel».
«RAMis oli olmetööde brigaad «süsi-vesi-kusi», mis koosnes vabatahtlikest, kes said muidugi ka pisikese lisatasu. /---/ Ühed pidid leidma inimesed, kes kivisöekastid kohale toimetavad ja aitavad need vagunitesse tassida, teised leidma veevõtukoha ja vedurimehed, kes nõustuksid meie vagunid sinna puksima ja aitama paagid täita.
Kolmandad kehtestasid vagunipeldiku kasutamise korra ja reeglid, mis olid küll alati samad – sõidu ajal võis nii «pikuljat» kui ka «kakuljat» teha, seisu ajal vaid vett lasta. Kes käsu vastu eksis ja kindlaks tehti, määrati peldiku küürimise roodu,» kirjutab Mäeots rongireiside olmemuredest.
Tähtis mees oli ka elektrik Olaf Ader teisest tenorist, kes pidi vagunid igas jaamas kohalikku elektrivõrku ühendama. Kui ta siis kord pisut joomase peaga raudade abil posti otsa ronis ning ühendamiseks korraks kaitsmed välja keeras, pillas ta ühe kaitsme lumme ja kogu linnakvartal, sealhulgas raudteejaam ja semaforid, mattus pimedusse.
Õnneks oli Olafil kaasas sõber, kes kaitsme lumest välja koukis. Enne kui raudteelased ärkasid, oli valgus tagasi. Pärast vagunitest lahkumist ei teadnud mehed tagasi tulles kunagi, kuhu suurtes jaamades vagunid jalust ära manööverdati. «See, et vaguneid otsides tuli üle rööbaste läbi sita ja sodi ukerdada, kuulus sedasorti reisimise juurde,» märgib autor.
Irvhambad olid pannud RAMi vagunitele ka nimed. Piimavagunis elasid enam-vähem karsklased ja suitsuvabad, Täismeeste vagunis alkoholilembesemad ja suitsumehed. Meeste vahel käis pidev pila ja hanitamine, eriti 1. aprillil.
Rongis oli meeste toidulaud võrdlemisi kasin. Enamasti nositi kodust kaasa võetud kraami. Kui aga kuskil linnas mingit defitsiitkaupa leidus, osteti seda kaasa hulgi.Hambamehed olidki igale N. Liidu reisile tabava nime andnud: jahureis, veinireis, viskireis, välismaa seebi, hambapasta, pesupulbri või deodorandi reis, ka Jaapani saabaste ja jopede, Prantsuse konjaki ja Ameerika sigarettide reis.
Jahuga juhtus nii, et Kislovodskist ostis üks mees seda kaasa terve koti, paarkümmend kilo. Seadis selle kolmandale riiulile. Öösel aga pidurdas rong järsult, jahukott kukkus. Ja purunes! Muidugi juhtus naljakusi ka kontserdi ajal. Kord Kasahstani kolkakülas oli kinosaal kirpe täis.
Seepärast anti kontsert selle taga heinamaal. Just Brahmsi «Hällilaulu» ajal loivas lehmakari mäletsedes koori ja dirigendi vahelt läbi. Pärast räägiti, et keegi naljanina andnud karjapoisile rubla, et see ajaks loomad meestelaulu kuulama.
Kui RAM rongireisidest pääses, tulid lennukid ja hotellid. Lõbusaid sündmusi jagus ka siis, aga siingi oli roll alkoholil. Neid seiku ja rohkesti häid fotosid on 250-leheküljelises raamatus palju.
Raamat
«RAMipalavik»
Autor ja väljaandja Vello Mäeots
2011
255 lk