Järjekordne edetabelikoht: Eesti on kõige vabama ajakirjandusega riik Ida-Euroopas. Maailmas oleme 22.–24. kohal koos USA ja Jamaicaga. Põhja-Euroopast ollakse seekord targu vait, sest Soome, Rootsi ja Norra moodustavad esikolmiku. Aga sellegipoolest oleme eespool Suurbritanniast (jagab 31. kohta) ja Prantsusmaast (jagab 43. kohta).
Ühelt poolt on tegemist suure tunnustusega. Koostaja Freedom House hindab juriidilist, poliitilist ja majanduslikku keskkonda, milles ajakirjandus tegutseb. Eesti on kolmandat aastat esimese kolmandiku piiril.
Teiselt poolt kiusab laiema silmaringiga lugejat õigustatud skepsis. Eesti ajakirjandus ei ole oma sisult ega küpsuselt võrreldav Briti või Prantsuse ajakirjandusega. Osalt on see mastaapide küsimus, aga erinevuse juured on sügavamal.
Eesti on väga hästi käima saanud rea lääne institutsioone, ajakirjandus teiste seas. Aga ajakirjandus saab oma ühiskondlikku funktsiooni korralikult täita vaid siis, kui korralikult toimib kogu ühiskond.
Ajakirjandus toimib vabas ühiskonnas analoogselt turuga, nähtamatu käena, korraldades, suunates ja kalibreerides võimu ja üldsuse vahel liikuvat infot. Mõlemal tasapinnal tehakse infost järeldusi ja kui info on adekvaatne, sujub ühiskonnaelu suuremate mullistusteta.
Kui vaadata avaliku debati küpsust, haaret ja tähendust Suurbritannias või Prantsusmaal, saab selgeks, et Eestit lahutavad nendest riikidest vabaajakirjanduslikud valgusaastad. Vaba ajakirjandus ei ole tingimata toimiv ajakirjandus.
Meie ajakirjandus kannatab kahekordse händikäpi all: ta ei haaku Eestis korralikult ei võimu ega üldsusega. Jätkem siinkohal kõrvale kollane press, millest meil on saanud (erinevalt Suurbritanniast või Prantsusmaast) sotsiaalse närvita meelelahutustööstuse haru (eristamatu nt pornograafiast).
Eesti pärisajakirjandus ei ole halb, aga ta oleks palju parem, kui ta asustada in corpore ümber näiteks Islandile. Seal tunneks ta end kui kala vees, siin kõlab ta sama loomulikult kui seebiooperile peale loetud ümisev monotoontõlge.
Sümptomaatiline on trükiajakirjanduse positsioon ühiskonnas. Suurbritannias ja Prantsusmaal otsustavad lehed valimistulemusi. Eestis, Gruusias ja mujal meie maailmanurgas huvitavad võimukandjaid vaid telekaamerad (loe: pildilolek).
Lehed paigutatakse instinktiivselt teise kategooriasse kui «puhas» ajakirjandus. Kirjutajad on ohtlikud, neid on vaja kontrollida. Allikakaitse ja nn valvurite debatt on leebemad vormid instinktidest, mis tahavad suukorvistada blogosfääri Hiinas ja Venemaal. Jah, ajakirjandus on meil võim – aga see on tema suurim nõrkus.