See, mis on varjatud, olgu eeskujulik
Juhtkiri: riigisaladus aitab
2. mai 2012, 11:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaitsevägi suutis eelmisel aastal soetada vaid kümme protsenti mobilisatsioonivarudest, mida riik hädaolukorra tekkides vajab. Kaitseministeerium on algatanud uurimise, kuid et juba 2010. aastal ei lasknud ministeerium ja kaitsevägi riigikontrollil mobilisatsioonivarusid auditeerida, viidates toona ühe auditimeeskonna liikme punaminevikule, tekib kahtlus, et mobilisatsioonivarudes valitseb varustamatus juba mitmendat aastat.
Tavavahend, mida kasutatakse teiste ministeeriumide ja ametite üle järelevalve teostamisel, kaitseministeeriumi ja kaitseväe puhul ei tööta. Ühest küljest on see mõistetav – tegemist on tundliku informatsiooniga, mille avalikuks tulek võib kahjustada nii meie endi julgeolekut kui ka NATOt tervikuna. Teisest küljest sunnib iga, ka juhuslikult, välja tulnud tegematajätmine alati küsima, kas sedapuhku pruugiti riigisaladuse pitsatit omaenese võimetuse varjamiseks?
Võib-olla tuleks kaitseväe loidust mobilisatsioonivarude hankimisel tõlgendada hoopis indikatiivina eriti turvalisest julgeolekuolukorrast. Et kuna tegelikku ohtu ju pole – kes saaks seda kaitseväelastest veel paremini teada –, siis ei pane vastutajaid ka vähene varustatus muretsema. Võimalik, kuid võimatu kindlaks teha, sest see on riigisaladus. Ka praegu kinnitab kaitseministeerium, et varude alalaekumine ei ole risk Eesti julgeolekule, kuid lähemalt kommenteerida polevat paraku võimalik. Eks lootkem, et see tõepoolest nii on.
Siiski paneb loidus mobilisatsioonivarude küsimuses muretsema. Kaitseministeerium viis aasta eest läbi siseauditi, milles avastati ridamisi puudusi, alates vigadega hankedokumentidest ja lõpetades puuduliku aruandlusega. Põhjus arvatakse olevat kaitseväe väheses võimekuses kvaliteetseid riigihankeid korraldada. Ent rahandusministeerium ütleb, et möödunud kahe aasta jooksul korraldatud 267 kaitseväe riigihankest on vaid 11 jõudnud vaidluskomisjoni. See sunnib arvama, et võimekust siiski paistab olevat.
Eks riigihangete korraldamise keerukuse üle on kurdetud pea igal elualal ja teedeehituste toppamine hankevaidluste pärast on üks kurioossemaid näiteid. Seetõttu on ootuspärane, kui tegemata jätmise põhjusena tuuakse esile riigihanke raskus. Kas see on ka tegelik põhjus, seda varjab juba riigisaladuse pitser. Kellel puudub vajalik ligipääsuluba, sel jääb vaid üle uskuda, mida ütlevad need, kellel luba on.
Riigisaladuse kasutamine kaitsejõududes on õigustatud ja mõistlik. Aga saladus põhineb usaldusel. Ning iga puudus, mis saladuskatte alt välja pääseb, olgu see tervikut silmas pidades nii tähtsusetu kui tahes, võimendub kordades ja see kahandab omakorda saladuse usaldusväärsust. Seega, see, mis on varjatud, peab olema eeskujulikus korras, sellest sõltuvad usaldus ja julgeolek.