Soome kalleima filmi «Iron Sky» režissöör Timo Vuorensola on varem loonud kaks teost: lühifilmi «Norra hoor» ja olematu eelarvega indie-amatöör-ulmeparoodia «Star Wreck: in the Pirkinning». See valmis tal seitsme aasta jooksul vanemate keldris.
Hendrik Alla: film valmis magamistoas
2. mai 2012, 11:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Iron Sky», mis räägib end Kuu tagaküljel peitvatest natsidest, eelarve oli 7,5 miljonit eurot. Üks miljon sellest korjati fännidelt. Miljoni eest saaks Eestis juba kobeda filmi teha, meie eelarveedetabelit juhib «Lotte ja kuukivi saladus» 2,9 miljoniga. Vuorensola meeskonnal on kaks toetuspunkti: idee, millesse nad uskusid, ja oskus internetti kasutada. Vuorensola kamp alustas sotsiaalmeediaturunduse kasutamist juba ammu enne, kui see sõnagi välja mõeldi – 1998. aastal «Star Wrecki» tehes.
Eesti filmielu on Tampere mehega üsna samal positsioonil ja Kuu-natside loost oleks õppida.
Kui sa tahad, et inimesed sinu filmi vaataksid, siis leia teema, mis neid erutab, ja jutusta, kuidas sa kavatsed sellest filmi teha. Aruta sel teemal nendega, nad hakkavad sind uskuma. Internet annab selleks palju kavalamaid võimalusi kui paljalt Facebooki «Like»-nupp.
Kui inimesed sind usuvad, siis usuvad ka investorid. Iga filmitegija teab Eesti Filmi Sihtasutuse (EFSA) piiratud võimalusi. Isegi viimane «Lotte» tehti kahasse lätlastega. Aga kui on ette näidata miljon fänni, kes kannatamatult netis uurivad, millal film lõpuks valmis saab, paotuvad ka investorite rahakotirauad.
Teiseks on internet suurepärane võimalus filmi reklaamiks. Hollywood võib haavlipüssitaktikaga uputada hittfilmi turundusse kümneid miljoneid. Aga meil pole ju tegelikult vaja, et järgmisest eesti filmist kuuleks kogu maailm. Piisab, kui sellest räägivad need, kellel idee korda läheb, olgu neid või miljon. Ja selle miljoni võib snaipri kombel internetis kas või ükshaaval üles leida. Veel enam, nad tulevad ise su juurde. Oleks aga idee, mis kõnetab. Nagu Vuorensola Kuu-natside lugu kõnetas teatavat sorti huumorimeelega ulmefänne.
Eestis tehti talgukorras film «Täitsa lõpp», see oli sammuke Vuorensola rada mööda. Ehkki tulemus ei kannata mingit kriitikat, polnudki ilmselt eesmärk head filmi teha. Pigem said sajad inimesed filmitegemist nuusutada, ja ma arvan, et tulemusi näeme alles mõne aasta pärast. Ehk monteerivad kiiksu, idee ja nägemusega tüübid praegu oma magamistubades filme ja ei virise, et objektiiv kärnas ja EFSA külmunud.