Reformierakonna aseesimees ja keskkonnaminister Keit Pentus kirjutab, et opositsioon jätab oma keni plaane tutvustades ütlemata, kust selleks kõigeks raha võetakse.
Keit Pentus: heaolu retsept
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üks Jõgevamaa toimekas vanahärra ütles, et tal lülitub igasugune tähelepanuvõime välja kohe, kui keegi hakkab rääkima eelarve tasakaalust või väikesest võlakoormusest: «Misasja ma selle tasakaaluga teen, patta ma teda ei pane!»
Eks ta õige on. Ei pane. Vanahärra tähelepanuvõimet tasalülitavale eelarvetasakaalule ja laenukoorma väiksena hoidmisele käega löömine tähendaks aga, et pada võiks mõne aja pärast päris tühjaks jääda. Eelarve tasakaal ise või eurotsooni väikseim võlakoormus pole õigupoolest olnud ju kunagi mingi asi iseeneses. Ikka ainult vahend. Selleks et Eestil hakkaks paremini minema. Et pikast paastuajast tüdinud inimeste elujärg hakkaks paranema.
Sirvisin hiljuti 2008.–2009. aastal ilmunud artikleid otsustest, mida valitsusliit päevadega muutuva väliskeskkonna oludes Eesti majanduse, Eesti inimeste elu rööbastel hoidmiseks tegema pidi. Tagantjärele jääb silma, et neid, kes oleksid olnud valmis tõsiselt ja sisuliselt arutama tollal tehtud valikute üle, oli kurioossel kombel kaunis vähe. Ei teagi, mida noil kuudel täpselt mõeldi. Et küll läheb üle? Et mis ikka hullu juhtuda saab? Et me oleme alati rasketest aegadest üle saanud, küll saame selgi korral?
Igal juhul kirjutas muidu soliidne päevaleht majanduskriisi oludes otsuseid tegevast valitsusliidust oma kõige kokkuvõtlikumas artiklis peamiselt sellest, milliseid komme öösse kiskuvatel nõupidamistel söödi ja kui palju keegi suitsu tegemas käis. Milliste tegelike alternatiivide vahel Eestil tol momendil valida tuli, ei paistnud nii popp või kajastamist väärt teema olevat.
Ega sellel vanal asjal polekski ju tähtsust, kui vajadus sisuliste alternatiivide, teiste võimalike valikute kaalumise ja rahuliku läbiarutamise vahel oleks kuskile kadunud. Aga ei ole. Sest võimalus valida Eesti jaoks teine tee pole kuskile kadunud. Ekslik oleks maalida pilti, et neid valikuid ei ole. On. Ja ehkki valija on napilt aasta tagasi oma eelistusest teada andnud, ei pea see tähendama, et nüüd enne järgmisi valimisi arutelu ei toimu.
On asju, mille üle vaidlejaid ei ole. Sest erinevaid seisukohti pole. Pensionärid väärivad paremat pensioni. Abi vajavate inimeste toetused peaksid seda abi ka pakkuma. Õpetajate palgatase on väiksem, kui nende töö olulisust ja koormust arvestades olla võiks. Sama kehtib väga paljude teistegi elualade inimeste kohta. Kõik on nõus. Või teab keegi kedagi, kes tahaks vaielda? Vaidlemiseks läheb aga siis, kui küsimuseks pole mitte «kas?» vaid «kuidas?».
Valitsuse kindel põhimõte, et laenu arvelt palka maksta ei saa, pole miski kius. Nagu pole jutud eelarve tasakaalu tagamise vajadusest peaministri ja rahandusministeeriumi isiklik asi. Jah, muidugi on võimalus laenu võtta ja senisest rohkem võlgu elada ka Eesti jaoks olemas. On olemas ka poliitikud, kes sellist sotsialistlikku kulutamise poliitikat Eestis heameelega kuulutavad. Ainult tagajärgedest eelistavad nad pigem vaikida.
Kreeka on sellise mudeli kõige drastilisem, äärmuslik näide. Jah, kindlasti on võimalik öelda, et ega me siis kohe Kreeka teed ei pea valima, võtame pigem sellise kesktee. Olgu peale. Võtame ja vaatame. Kui Eesti võlakoormus oleks praegu Euroopa Liidu keskmisel tasemel, tähendaks see meile, et peaksime ainuüksi intressideks ära maksma kolm protsenti SKTst.
See oleks 510 miljonit eurot aastas. Maksumaksja taskust. 510 miljonit, mida on muidu võimalik kasutada me oma inimeste heaks. Et summa ulatusest tekiks parem aim, siis selgituseks: 510 miljonit eurot tähendaks nelja ja poole kuu pensionide väljamaksmiseks kuluvat raha. Või ligi poolt kõigest sellest, mis me terve aasta jooksul haridusse suuname.
Jõgevamaa mees ütleks nüüd, et heakene küll. Aga näiteks sotsid käisid ja rääkisid ilusat juttu sellest, mis kõik nemad paremini teeksid. Jutt oli nii ilus ja uinutav, et Jõgevamaa mehel läks meelest küsida, kuidas mõned aastad tagasi valitsusvastutusest väsinud tänased opositsioonipoliitikud kõike seda hääolu maa peale looksid. Siin konks peidus ongi.
Malbe jutuga inimesi uinutavad praegused opositsioonipoliitikud räägivad ainult ühe osa jutust. Rääkimata jätavad selle, kust nemad kõigeks selleks raha plaanivad võtta. Ja see plaan pole ilus plaan. Üks osa maksutõusu. Teine osa laenu. Kolmas osa uusi makse. Hiljuti nentis sotside juht ühes päevalehes, et praeguse valitsusliidu ajal pole küll nendel algatustel ilmselt määratud täituma. Ja nii ka on.
Põhimõtteline valik, mis oli laual kriisiaja algul ja on seal taas praegu, on see, kas maksustada uue loomist või tarbimist. Töö tegemine, teenimine, säästmine ja investeerimine ei ole Reformierakonna arvates patt, vaid voorus. Patt on raiskav tarbimine. Just see, muuhulgas vägagi keskkonnahoidlik arusaam on parempoolse maksupoliitika nurgakivi.
Töötamise kasvav maksustamine (sotside juhi hiljutisest intervjuust koorus välja SDE plaan tõsta tulumaksu poole võrra – 33 protsendini), kodulaenu tagasimaksvate perede koormat täiendavalt suurendav kinnisvaramaks, muud uued maksud on ainult mõned näited praeguse opositsiooni repertuaarist.
Reformierakonna põhimõtetega läheb see aga risti vastuollu. Miks? Sest sellisest õlgadele laotavast maksukoormast kaotab lõpuks ka iga keskmist palka saav tööinimene.
Valitsusliidu valik on teine. See valik on esmalt vähendada järgmise aasta 1. jaanuarist töötuskindlustuse makset kolme protsendini. See muudatus puudutab otseselt iga tööandjat ja iga tööinimest. Peres, kus on kaks keskmist palka saavat tööinimest, tähendab see valitsusliidu samm vanas rahas umbes 2500 krooni aastas täiendavalt kätte jäävat raha.
Värske majandusprognoos kinnitab aga veel üht paljude jaoks kärsitult oodatud suunda – järgmistel aastatel on tänu majanduse korras hoidmisele lisaks tööhõive kasvule kosumas ka palgad. Konservatiivne ja vaoshoitud prognoos hindab aastaseks palgatõusuks viis protsenti.
Sama lugu puudutab ka pensione. Aprilli algusest kasvas keskmine vanaduspension 136 euro võrra aastas. Tarbimisjulguse taastumisest ja sisenõudluse kasvust tuge saav majanduskasv toob pensionäride jaoks häid uudiseid aga mitte ühekordselt, vaid igal järgmisel aastal.
Need on mõned näited loo algul viidatud Jõgevamaa mehele sellest, mida patta panna saab. Saab tänu sellele, et töö tegemise võimalikult vähene maksustamine, tuleviku arvelt elamise asemel vastutustundliku riigirahanduse hoidmine on olnud vahendid, mille valitsusliit on valinud. Ja millele kindlaks jäänud.