Eesti kohtute süsteem vajab muutusi
Juhtkiri: kohtuveskid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Justiitsministeerium ja kohtunikud on asunud välja töötama uut kohtute seadust ja jõudu neile selleks.
Eesti põhiseaduse paragrahv neli ütleb julgelt, et riigikogu, presidendi, valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Ning seda põhimõtet täiendab sama seaduse paragrahv 146, viidates, et kohus on oma tegevuses sõltumatu.
Paraku pole see praeguses seadusandlikus ruumis päris nii, sest kuigi riigivõimul pole hoobasid iga kohtunikku otseselt nahutada, on justiitsministeeriumil siiski hea tahtmise korral võimalik kohtute töösse sekkuda. Sest kuigi otsused langetab kohtunik, haldab kohtumaju, ostab paberit ja pastakaid ning peab statistikat justiitsministeerium.
Loomulikult ei taha keegi väita, et see ministeerium oleks siiani oma võimu kuritarvitanud või kohtute töösse sekkunud, kuid põhiseaduslikkuse ja võimude lahususe printsiibi täitmine on sellise korralduse juures rasvase küsimärgi all. Ja see pole õigusriigile lihtsalt kohane. Kohtud peaksid olema riigivõimust täiesti sõltumatud.
Praegusesse süsteemi, kus riigikohus toimetab küll omapead, kuid esimese ja teise astme kohtuid haldab justiitsministeerium, on tekkinud lõhe: täitevvõim ehk justiitsministeerium ei tohi kohtute tööd kuidagi mõjutada, kuid kohtud ütlevad, et ministeerium pole neile loonud tööks vajalikke eeldusi. Vastutus on jagunenud ja tagajärjeks on, nagu sellistel puhkudel sageli, hajumine.
Kõige silmatorkavamad näited just tavakodaniku jaoks on kas või asjade arutamise järjekorrad. Et kui ühe maakonna kohus arutab näiteks kriminaalasja sada päeva, siis teine teeb seda lausa viissada. Ja see, meie kohtuveskite regiooniti esinev aeglus, on silma torganud isegi Euroopa Inimõiguste Kohtule.
Muidugi ei saa asjade menetlemine olla eesmärk omaette – kohtuotsus mõjutab otseselt ja enamasti ka väga põhjalikult asjaosaliste elu, nii et kiirustamisest ei saa teha eraldi märksõna.
Ent kohtute süsteem vajab muutmist, et vastutus oleks selgem ja õigusemõistmine tõhusam. Kuidas ja mida siin ära teha saab, selleks on kohtunikud kevadeni aja maha võtnud, et siis esitada seaduseelnõusse oma ettepanekud.
Ja mõtlemisaega võtta on mõistlik, sest ega sellega otseselt kiiret polegi. Praegusest süsteemist halvem oleks lohakalt läbi viidud reform, mille lõpptulemus midagi ei muuda, kuid suudab tekitada närvesööva segaduse. Seda viimast pole aga vaja kusagil, eriti mitte õigusemõistmises.