Pakosta: lapse sünd ei tohi tähendada perekonnale vaesusesse langemist

Liisa Pakosta
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liisa Pakosta
Liisa Pakosta Foto: Toomas Huik

Riigikogu liige Liisa Pakosta (IRL) kirjutab, et Eesti rahva kestmise huvides on erinevaid meetmeid kasutades vaja saavutada olukord, kus lapse sünd ei tähendaks perekonnale vaesusesse langemist.

Eesti rahva kestmise huvides on lastega perekonna toetamine kesksel kohal. Demograafilise olukorra parandamiseks tuleb vaadata peretoetusi laiemalt kui ainult rahalised hüvitised – mis on muidugi ka üha olulisemad. Selleks, et inimesed otsustaksid üha sagedamini lapsesaamise kasuks ja et edasine lapse kasvamine sujuks võimalikult hästi, tuleb vaadata lastega perede toetamisel nii rahalisi toetusi, ajapoliitilisi toetusi, erinevaid teenuseid kui ka väärtushinnanguid nii poliitikute, ametnike kui ka ühiskonna kui terviku poolt.

Kokkuvõttes tuleks saavutada olukord, milles lapse sünd ei tähendaks perekonnale vaesusriski või vaesusesse langemist, vaid kus pere tunneks end edasi samaväärse ühiskonna liikmena.

Laste sündi piirab täna üldine turvatunde puudus rohkem kui miski muu – ja see üldine turvatunde puudumine tulenebki just suurtest elustiili ja toimetuleku erinevustest lastega perede ja lasteta perede vahel. Kusjuures erinevalt kogu senisest inimkonna ajaloo kogemusest oleme esimest korda jõudnud punkti, milles lapse omamine tähendab suuremat vaesusriski kui lapse puudumine.

Eesti rahva kestmise huvides oleks leida ühiskonnas õiglasem tasakaal tööelu ja lastekasvatamise ühitamiseks – ning üldjoontes pole selleks palju muid võimalusi, kui üldise töökoormuse õiglasem ümberjaotamine.

Üheks võimaluseks on tõepoolest süsteem, mille kohaselt on kuupalk sama tööd tegevatel inimestel kokkuvõttes sama, ainult et väiksemate laste vanematel on tööaeg lühem ja vahe katab riik. Selleks, et seda vahet katta, peaks ilma lasteta täiskasvanu tegema pikemaid tööpäevi, aga tõenäoliselt tõuseks ka üldine maksukoormus – või läheks maksud sõltuvusse näiteks laste arvust (sarnane kord oli Eestis sisuliselt enne II Maailmasõda ning sarnane eelnõu oli riigikogus lugemisel näiteks 1998. aastal).

Nagu näeme, ei piisaks lastega pere võrdsema olukorra tagamiseks – me ei räägi täiendavatest hüvedest, vaid võrdsemast olukorrast! – pelgalt tööaja ümberkorraldusest, vaid asju tervikuna vaadates tuleks saavutada ka olukord, kus reaalne sissetulek leibkonna ühe liikme kohta oleks lastega peredes võimalikult sarnane lasteta peredele.

Kokkuvõtteks peab IRL äärmiselt oluliseks, et ühiskonnas käivituks laiem arutelu demograafilise olukorra parandamise ja eesti rahva kestmise üle. Samuti on väga vajalik arutelu erinevate võimalike meetmete üle, mis sellele eesmärgile kaasa aidata võiksid. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles