Film, mis põleb ja põletab

See võis olla kas 50ndate lõpp või 60ndate algus, kui Paide kultuurimaja külastas Eino Baskin. Saal oli rahvast täis. Minu ema istus esimeses reas, mina kuskil tagapool, kuid võimalik, et mind polnudki ja ma lihtsalt kujutan hiljem räägitu põhjal ka enda ema lähedusse. Ka ei oska ma öelda, kas Baskin ilmus lavale kardinate vahelt nagu Manfred Vainokivi uues filmis (mis samuti minu kujutluse koostisosa) või mitte.

Mina igal juhul näen teda eredas rambivalguses, hästi istuvas ülikonnas, läikivate juuste ja magusa naeratusega. Suust tulevad sõnad, aga ma ei kuule neid. Siis aga näen, kuidas ta kergelt kummardades suunab oma pilgu sinna, kus istub mu ema, ning kuulen: «Proua, te vaatate kella, ega teil äkki igav pole?»

Kas need just täpselt need sõnad olid, pole ma kindel, eriti kahtlen ma «prouas», äkki oli «daam» või isegi «võluv daam», sest minu ema oli tõesti ilus ning tema juuksed olid tõmmud, lokkis ja laines nagu Baskinilgi, kuid juhtunu jäi meile kõigile meelde ning isal oli hea meel, et keegi tema kingitud kella märkas, ja emalgi ei olnud piinlik, ehkki põhjuseks, mis sundis teda etenduse ajal kella vaatama, polnud igavus, vaid mina, tema poeg, kelle pärast ta muretses.

Nagu minu mälestus on ka film osaliselt tumm, kõnekam just seal, kust sõnad puuduvad. Põhimõtteliselt on tegu tummfilmiga ning kui leiduks keegi, kes väidaks, et on võimeline ka ilma helita filmi sisu ümber jutustama, siis usuks ma teda hetkegi kõhklemata. Ning nii nagu Baskin märkas lavalt minu ema käeliigutust, nii märkab ka Vainokivi tähendusrikkaid žeste ja detaile, millest paljude, võiks öelda, et enamiku üldistusaste on väga suur, väljudes paeluva perekonnaloo paratamatult kitsastest raamidest.

Vainokivi käes on luup, millega ta uurib inimest, täpsemalt inimese ihu ja nahka. See aga pole mingi tavaline kinematograafiline trikk, vaid valus vaade piirile, kust edasi pole enam midagi. Sellist instrumenti, ülitugevat luupi on Vainokivi kasutanud varemgi, see on küll olnud huvitav ja kindlasti ka julge, kuid üldistus on jäänud napiks, vaade hägusaks, pigem ekstsentriliseks kui valustäpseks, nagu nüüd, nagu «Baskinis».

Kui inimese (Baskini) kätt näidatakse lähedalt, siis pole see käsi, vaid puu juur. Keha on targem kui inimene.

Ka mulle, mäletan, meeldis uurida vagusid oma vanavanaema nahal. Kui ilus see oli! Milline muster mu pilgule avanes! Mõni vagu oli nii sügav, et selle põhja poleks pääsenud isegi hambaharjaga pesema, nõnda nägingi ma seal mingit kollast vaigutaolist ollust. Ka mul oli luup. Kasutasin seda kahtemoodi. Üht juba mainisin, kuid luubiga sai ka koondada päikesekiiri ühte punkti paberil, mis seejärel krimpsu tõmbus ja süttis.

Ka Vainokivi film põleb. Kas öelda «Baskin»? Või isegi Baskin? Sest mida muud kui tuld, elavamast elavat elu tuld, aga ka sellega kaasas käivat ning hoolikalt sammu hoidvat tuha aset saab (ja peab) ühe inimese elu kätkema.  

Vainokivi film on kaleidoskoop. Killud vahelduvad, mustrid korduvad ning kattuvad. Moodustub omapärane ruum, kus informatsioon ei liigu mitte niivõrd suust suhu ja inimeselt inimesele, vaid vaimult vaimule, kes aga ei pruugi olla kohal samas ruumis, samas kohas, vaid reaalajas mujal või siis teispoolsuses. Nii näeme isa mõtisklemas poja üle, kes tema kohta mitte just kõige meeldivamaid sõnu on öelnud. Mõistagi on ka vastupidiseid olukordi ja reaktsioone.

Näib, nagu imaks vastavastatud ruum asjaomaseid inimesi endasse, lastes neid kuulata kõnekatkeid, mida nad kunagi kuulnud pole. Nii aga omandab pea iga konkreetses olukorras öeldud lause ja mõte lisatähenduse.

Vainokivi näib suutvat ja tahtvat avada olevikus toimunud sündmusi, sageli ka öeldud sõnu välkkiire montaažpildiga olnust. Siinkohal peab tegema kummarduse monteerija Kersti Miilenile, aga ka ajale endale, kus nagu sügavas ja selges kaevus on säilinud nii palju hinnalist.

Vainokivi film on lõputa, selle lõpetab kahe sõbra, Jüri ja Eino ühispilt ehk elu, mis ühelt (Järveti) poolt on juba läbi, tagasivõetamatult lõppenud, teiselt (Baskini) poolt aga veel kestmas. Sellist lõputa lõppu praktiseeris Vainokivi ka «Vanas klounis», mõjudes sealgi efektselt, kuid mitte nii sügavalt nagu «Baskinis».

Ühelõpunõue on filmidramaturgias (ja seda nii mängu- kui tõsielufilmi puhul) üldtuntud ning formaalselt ka õigustatud. Mõistagi – nagu alati – kinnitavad erandid vaid reeglit. Vainokivi film on elu lõpetamatusest, suremise võimatusest. Ehk: kuniks inimesi, seniks elu. Ja jutte ja kuulujutte, milleta, jumal paraku, on kunstniku elu raske ette kujutada.

Kõik on kõigega seoses, seda taipas ja kirjeldas ülima pieteeditundega juba Darwin, filosoofias aga kutsutakse mõtteviisi, mille kohaselt keerukate süsteemide käitumine ei ole determineeritud ega seletuv üksnes süsteemi algosakeste käitumise kaudu, holismiks. Mõlemaga on ka Vainokivi filmil kokkupuutepunkte: ühtviisi kõnekad on nii fotod ja muud seinal rippuvad asjad (kell, nukk, mask) kui oma ja teiste elu mõtestada püüdvad inimesed.

Paiguti tundub, et elutu või elust lahkunud või lahkuv aines on vähemasti potentsiaalselt jutukam ja avameelsemgi kui pead pööritama panev, edasi-tagasi, aga ka ülalt-alla vonklev keeristorm-elu, mis pole kunagi lõpuni arusaadav. Selles mõttes on elu ja näitemäng ühe mündi kaks poolt.

Filmis on palju peegleid. Samas pole siin kedagi, kes otse peeglisse (või kaamerasse) vaataks. Peegel (nagu ka luup) on instrument, millega peegeldatavatele objektidele antakse lisamõõde ja sügavus. Kõikidele siinilma Baskinitele, kandku nad siis seda nime või mitte.

Peegel (ja seda eriti filmis) on ka ahvatlus, mida režissöörid võrdlemisi meelsasti kasutavad, ise selle eest läbi marssides. Vainokivi filmis ei juhtu seda kordagi. Hoolimata valitud rakursside äärmuslikkusest ning tavaportreteerimise uljast jalge alla trampimisest kuulutab film seda mõjusamalt tavatõdesid (meie kõikide) elust ja surmast.

Inimesi, keda Vainokivi nüüdseks on vaadanud ja vaadelnud, on rohkem kui tema tehtud filme. On saabunud aeg kõrgpilotaažiks – mängufilmiks.

Uus eesti film

«Baskin»
Stsenarist, režissöör ja operaator Manfred Vainokivi
Filmivabrik 2012
Tallinna kinodes Artis ja Solaris