Urve Eslas käis Londoni lähedal külas Briti filosoofil John Lucasel, et rääkida sellest, mis vaevab Euroopat. Inimesed vajavad valikute tegemiseks alust, kuid religiooni asemele pürginud teadus ei suuda vajalikke vastuseid anda ning poliitika pakub valikuid vaid musta ja valge vahel.
Viimase aasta jooksul on filosoofid muutunud ootamatult aktiivseiks poliitikasse ja ühiskonnaellu sekkujaiks. Mitte üksnes artistlikud filosoofid nagu Slavoj Žižek, vaid ka teised mõtlejad on tundnud vastutust oma sõna öelda. Näiteks Jürgen Habermas on tõsiselt mures demokraatia pärast, millele turgude suurenev võim ohtu kujutab, ka nimetab ta Merkozy kriisi ajal loodud süsteemi «postdemokraatlikuks». Mis on mõtlejate reaktsiooni esile kutsunud? Mis Euroopat vaevab?
Tõepoolest, mõtlejad on ühiskondlikuks aktiivsemaks muutunud, sest nad tajuvad, et midagi on ohtlikult valesti. Euroopat vaevab mitu asja. Peamine neist on usalduskriis. See puudutab majanduskeskkonda, kuid mitte ainult, vaid ka teisi valdkondi.
Usalduskriis väljendub inimese peamisel tegutsemistasandil, igapäevaste valikute tegemise juures. Inimesed ei taha võtta vastu otsuseid, sest nad on olukorras, kus oskavad varasemast oluliselt vähem ennustada tulevikku ja soovivad, kujundlikult rääkides, oma püssirohu kuivana hoida.
Inimesed tahavad teha loogilisi ennustusi. Võtame näiteks noore perekonna, kes tahab kodu ostmiseks laenu võtta. Hoolimata korralikust sissetulekust ei julge nad seda teha, sest tulevik on teadmata. Parem laenu mitte võtta, kulutusi mitte teha. Nii töötab usalduse puudumine majanduses.
Poliitikas – ja mitte üksnes Inglismaal, vaid ka mujal Euroopas ja Ameerikas – väljendub see poliitikute tendentsis mitte rääkida tõtt, sest ka tõde võib muutuda, ja asendada see spin’iga. Ehkki poliitikud on alati pidanud silmas seda, mida valijad tahavad kuulda, on sellele rõhumist varasemast enam. See näitab usalduse läbikukkumist poliitikas. Rahvusvahelistes suhetes pole kunagi palju usaldust olnud, kuid ka seal on usaldamatus paisunud veel suuremaks.
Kuid on ka kultuuriline usaldamatus. Aina enamatele inimestele tundub, et kindlate kultuuriliste aluste puudumisel võivad nad valida mis tahes moraali, millele toetuda. Kuid selgub, et enamasti on moraalipakkujatel oma agenda ja neid ei saa usaldada. See on laiem kultuuriline probleem, mis inimeste usaldust enese ja maailma vastu vähendab.
Seega ei saa me rääkida ühest kriisist, vaid multikriisist, mis sisaldab vähemalt kolme eraldiseisvat kriisi. Ja on üsna ootuspärane, et mõtlejad tunnevad vastutust juhtida selle põhjustele tähelepanu.
Siit tuleneb kaks suurt küsimust: kas on võimalik, et just filosoofid, mitte majandusteadlased või poliitikud, saavad pakkuda lahenduse, ja teiseks, kas ühiskond on valmis kuulama, mis lahendusi filosoofid pakuvad?
Lühidalt vastates – jah ja ei. Jah, filosoofid on suutelised pakkuma lahendusi, ning ei, ühiskond ei ole valmis neid kuulama.
Enam kui sada aastat tagasi olid Inglismaal filosoofid riiklikes asjades väga tegevad ja neil oli suur mõju. Sellel olid oma tagajärjed. Selleks ajaks kui mina üliõpilane olin, olid filosoofid otsustanud, et nad ei võta enam endale avalikku rolli, et nad on vaid professionaalid, kes teevad oma tööd. Pärast 1969. aastal toimunud rahutusi said professorid aga aru, kui palju on riiklik sfäär kannatanud seetõttu, et filosoofid ei ole selles aktiivselt osalenud.
Sama on praegu. Palju on tekkinud neid, kes tunnevad, et midagi on läinud valesti, ja tunnevad, et neil oleks pakkuda lahendusi, mis vääriksid kaalumist, või argumente, mis võivad lahendusteni viia. Nad on tunnustatud akadeemikud, kellel on tugev vastutustunne.
Miks just filosoofid tunnevad vajadust sekkuda? Suur osa probleemist tuleneb inimeste tajutud ideaalide kokkusobimatusest. Inimestel on tunne, et nad peaks tegema enda heaolu silmas pidavaid otsuseid, kuid elades ühiskonnas koos teistega, ei saa nad üksnes oma heaolu silmas pidada, vaid peavad arvestama, mida teised tahavad ja arvavad.
Mul oli kord sõber, kelle kallimat ei pidanud ma talle sobivaks. Kuid ma ei öelnud seda, sest minu lojaalsus sõbra vastu tähendab ka, et ma aktsepteerin tema otsuseid. Sama dilemma ootab inimesi erinevatel tasanditel iga päev. Ma pean olema valmis käituma mitte nii, nagu üksnes mina tahan, vaid nii, nagu ka nemad tahavad. Aga kuidas otsustada, mille järgi tõmmata piir, kuhumaani ma peaksin järgima oma prioriteete ja kust alates saavad ka teiste prioriteedid tähtsaks? See on filosoofiline küsimus. Sama puudutab kogu sotsiaalset-majanduslikku elukorraldust.
Miks ma aga arvan, et inimesed ei ole valmis filosoofe kuulama – inimesed ei taha, et neile öeldakse, et neil võib mitte olla õigus, ja nad ei ole valmis teisiti mõtlema. Kõige sagedamini väljendub see omandiküsimustes. Sel on omakorda palju põhjuseid, ja osa neist on ajastu tunnused, kriisi märgid: skeptitsism, otsuste tegemiseks vajaliku pinna puudumine, tühjusetunne.
Pigem võib öelda, et juhtub see, mis on ajaloos juhtunud juba palju kordi varem – filosoofidel on küll riigile ja ühiskonnale suur mõju, kuid alles siis, kui nad on surnud. Aastaid pärast seda.
Kas ma eksin, kui ütlen, et üks võimalik põhjus, miks filosoofide ühiskonna- ja riigikorralduslikesse ideedesse suhtutakse tänapäeval teatud reservatsiooniga, võib olla ka see, et läinud sajand oli tunnistajaks kahele totalitaarsele režiimile, mis mõlemad rajanesid, vähemalt osaliselt, filosoofilistel teooriatel? Marx ja Engels idas ning natsisaksa ideoloogia läänes – need jätsid jäljed, millest on raske mööda vaadata.
See võib olla tõesti üks põhjustest. See on ikka olnud nii, et on inimesi, kellel on üldsuse huvidega mitte kooskõlas olevaid ideid, ning ideoloogia on olnud alati viis nende ideede väljendamiseks ja elluviimiseks. Vastus sellele on, et ainus viis halbade ideedega tegelemiseks on mõelda need läbi ja asendada vähem halbade ideedega.
Kust need vähem halvad ideed tulevad, kui me mõtleme, et lääne traditsioon on, nagu öeldakse, «Platonist NATOni», või nagu teised ütlevad, Platonist Gulagi ja Auschwitzini?
See, mis lääne inimest painab, on ilmaoleku või puuduolemise kogemus. Kuid see ei ole ainus, mis lääne filosoofial pakkuda on. Seal on ka teisi, väärtusi pakkuvaid süsteeme. Oluline on aru saada olukorrast, milles inimesed iga päev toimima peavad.
Platonil on «Riigis» hea lause: me ei räägi mitte mõnest ebaolulisest asjast, vaid sellest, kuidas inimene elama peaks. Inimesed seisavad silmitsi vajadusega teha valikuid, kuid nad näevad enda ees pigem stereotüüpe kui vabu valikuid. Näiteks kas minna edasi majandusliku kasvu suunas või pöörduda tagasi traditsioonilise maaelu juurde. Kui mulle näib, et majanduskasvu suund on jube, siis jääb mul valida vaid maaharimise rüppe langemine. Või poliitilised valikud – kas valida valitsuse või opositsiooni toetamine. Kui inimesed otsustavad, on nende ette pandud valikupaar, ja kui nad valivad, peavad nad justkui võtma terve komplekti.
Ja siin on koht, kus filosoofid saavad abiks olla, näidates, et kui asja üle järele mõelda, ei ole sugugi tegemist valikuga kahe võimaluse vahel, vaid on palju enam alternatiive, palju variatsioone mõlemas suunas.
Mis on sellise dualistliku mõtlemise põhjus, et me näeme tegelikkust paaridena? Kas see on laiskus?
See on pigem valikutegemise etteantud viis: meil on tunne, et me peame valima selle või teise. Tüüpiliselt on otsused tehtud olukorras, kus meil ei ole piisavalt informatsiooni, kuid otsustama peame kiiresti. Otsustama aga peab, sest on olukordi, kus isegi halb otsus on parem kui tegemata jäetud otsus.
Alternatiive kaaluda pole aega. Mis juhtub, on see, et formuleerituna valikuna musta ja valge vahel, jagatakse hallid toonid musta ja valge vahel ära ning jääb see või teine suund. Seetõttu, just valikute tegemise vajadusest, jaguneb maailm inimeste jaoks vastanditel põhinevateks alternatiivideks.
See on poliitikas üsna kasutatav asjade esitamise viis, sest ilmselt näib, et inimesed, kes mõtlevad hea-halva kategoorias, on kergemini manipuleeritavad. Eestis on sellest oma kogemus, kui viie aasta eest Pronksöö järel inimesed valiku ette seati, kas toetad tingimusteta valitsuse tegevust või saad riigivastase sildi külge.
Loomulikult. See on poliitikas äärmiselt palju kasutatav. Oma nooruses sain aru, et palju tähtsam kui see, kes sa oled, on see, kes sa ei ole. Üliõpilasena olin Oxfiordi üliõpilasesinduse liige. Valimistel kandideerisin teise, tuntuma, aga ka mõneti ebapopulaarsete vaadetega kaasüliõpilase vastu. Ja minu edu – ehkki ma ei võitnud, sain ma uskumatult palju hääli – põhines just sellel, et ma ei olnud tema.
Briti peaminister David Cameron on viimasel ajal saanud palju kriitikat, ja suur osa sellest on õigustatud, kuid üks asi, mida Cameron öelda saab, on see, et ta pole Tony Blair. Ja see annab silmad ette mis tahes teisele argumendile. Ja see on miski, mida juhtub poliitikas üha uuesti. Kui sul läheb korda näidata, et sa ei ole see, kes on sinu vastaspool, on see sageli ka enam-vähem kõik, mida sul üldse on vaja teha.
Kas see on põhjus, miks riigi jaoks on erakondadest sõltumatud mõttekojad nii vajalikud?
Jah, see on mõttekodade suur roll. Avalikkusel on raske vastu võtta olulisi otsuseid, kui valikuvõimalus on piiratud kahega. Akadeemikud ja mõtlejad saavad pakkuda suuremat variatiivsust, teiste võimaluste avastamist ja avalikkuse jaoks nende väljatoomist.
Kriisi ühe põhjusena mainisite inimeste sees olevat tühjusetunnet. Tõepoolest, tühik ja puuduolemine on tänapäeva filosoofias ja kultuuriteoorias tõusnud omaette teemaks. Millest see tuleb?
Tühjusetunne on midagi praegusele ajale väga omast. See on aluse puudumine, inimese enda isiksuse aluse, aga ka maailma, milles ta elab. Inimesed ei suuda näha oma elu narratiivina, vaid eraldiseisvate lõikudena. Eraldiseisvad lõigud ei anna neile aga tähendust, mida on vaja. Nad tahavad, et nende elu tähendaks midagi, et oleks mingi järjepidevus selles, mida nad teevad.
Sama on poliitikas: lihtne on öelda, mida poliitikud ei peaks tegema, näiteks nad ei peaks seadma ohtu inimeste vabadust. Aga see ei anna mingeid tegevusjuhiseid, kuidas vabadust peaks arendama või mille jaoks see vajalik on.
Me võime küll kergesti öelda, et eelistame läänelikku vabadust Nõukogude Liidus viljeldule, aga kui küsida, miks, siis saame aru, et tegu on teistsuguse inimesekäsitlusega, teistsuguse kodanikukäsitlusega, erinevate alustega valikuteks. See ei anna meile mingeid viiteid, kuidas neid valikuid teha tuleks, kuidas oma vabadust nende valikute tegemiseks kasutada.
Ei piisa sellest, kui ma tean, et tahan olla vaba tegemaks oma valikuid. Ma tahan ka teada, kuidas ja mille alusel neid valikuid teha. Kui vaadata, millele praeguse aja lääne demokraatia toetub, või õigemini ei toetu, siis neid küsimusi väga sageli isegi ei küsita. Need on paar põhjust, miks inimesed tajuvad teravalt tühjusetunnet.
Mis selle aluse võiks anda?
See on osaliselt ka väärtuste küsimus. Kõige tavalisem vastus sellele on religioon. Kui inimesed usuvad, et see, mida nad teevad, on jumalale oluline, siis nad usuvad, et kõigel on mõte, ja nende elu moodustab nende jaoks narratiivi. See annab neile üsna selge viite, kuidas oma vabadust kasutada.
Meil aga ei ole veel vastust, kuidas anda samasugune pind mittereligioossetele inimestele. Teadus püüab mingisugust alust anda, aga ta ei ole veel võimeline andma rahuldavat vastust sellele, kes me oleme, ega sellele, mida me peaksime tegema. See on tühjuse allikas: inimesed tahavad teada, kes nad on, mida nad teevad ja mis on selle mõte, kuid praegune teadus ei paku sellele vastuseid.
Kas on keegi võimeline väljaspool religiooni seda alust andma?
Praegu mitte. Meil on palju eituse kaudu formuleeritud vastuseid ja need on vahel samuti olulised, sest juhivad eemale vääradest järeldustest.
Teaduslikud vastused, mis toetuvad loodusteaduslikule inimesekäsitlusele, annavad meile küll üsna hea seletuse selle kohta, kuidas inimene oma eellastest selliseks arenes, nagu ta praegu on, kuid teaduse nõrkus on see, et ta pretendeerib ainutõe positsioonile.
Aga selgub, et inimene ei ole mitte vaid karvadeta ahv, vaid karvadeta ahv, kellel on teatud sidemed, suhted ja kohustused. Karvadeta ahv, kellel on tugev tung avastada tõde ja mitte üksnes avastada, vaid ka oma tegevus sellele allutada. See on midagi, mida loodusteadlased peavad tunnistama, aga mis samas väljub mõneti nende valdkonnast. Ja see on osa nende raskustest.
Kriisi teise põhjusena mainisite ka suurenenud skeptilisust. Kas see ei tulene osaliselt sellest, et kaks maailma peamist seletamisviisi – teadus ja religioon – välistavad vastastikuses debatis teineteist?
Mulle näib, et teadusfilosoofia vajab ümbermõtestamist. Praegu ütlevad teadlased, et ainult see, mida teadus näeb teadusena, on tõde. Sellel on ühiskonnale oma efekt: kui me mõtleme või kogeme midagi, mis ei kuulu teaduse valda, siis tunneme, et me ei tegele enam tõega, me oleme valel teel.
Samal ajal on meie igapäevaelus palju sellist, millel meie jaoks ei ole teadusega palju pistmist – moraaliküsimused, eetikaküsimused, esteetilised kogemused –, ja sellest järeldub meie jaoks, et need pole tõesed. Aga kellel on õigus öelda, et need kogemused on vähem tõesed või vähem olulised?
Teadus ise põhineb vastuolul: ühelt poolt ütleb see, et kõik, mis ei sobi teaduse aluseks olevasse mustrisse, tuleb välja arvata. Samal ajal aga kuulub teaduse aluseks olevasse põhimustrisse põhimõte, et teaduse aluseks on kogemus.
See aga ei ole alati tõsi. Kui vaadata kvantmehaanika aluseid, pole sel kogemusega suurt midagi pistmist, see on intellektuaalne harjutus, see põhineb väga tugeval ratsionaalsusel, kuid mitte kogemusel. Aga kui teadus tahab jääda truuks oma põhimõtetele, tekib küsimus, miks see eelistab ratsionaalsust kogemusele ja samas välistab osa kogemuslikust poolest.
Ma rõhutan, et teadus on äärmiselt oluline inimarengu saavutus. Kuid see ei tähenda, et me peaksime selle tunnistamisega välistama kõik muud elu aspektid, näiteks inimlikul kogemusel põhinevad.
Teadus on võtnud ainureligiooni positsiooni, kuid ei vasta samal ajal neile inimese jaoks olulistele küsimustele, millele religioon vastas. Teadus kui ainureligioon naeruvääristab ja välistab niiviisi muud maailmavaated, võttes meilt ära vastused meie küsimustele, andmata seejuures meile uusi vastuseid.
Inimesed on enda jaoks selle olukorra lahendanud nii, et nad on valikuliselt skeptilised. Nad võivad suhtuda suure kahtlusega mõnda teooriasse, kontseptsiooni või vastusesse, kuid teise võtavad pikema mõtlemiseta omaks. Seda märkan oma kolleegidega vaieldes sageli, ka akadeemikute hulgas on see nii. Seega, tänapäeva maailma põhiomadus ei ole skeptitsism, vaid valikuline skeptitsism.
Oletame, et me teame nüüd, milles probleem on. Aga kas me teame, kuidas seda lahendada?
Filosoofide ülesanne ei ole üksnes näidata, kus probleem on, vaid leida ka lahendusi. Mõnikord ei oska filosoofid vastata, kuid see ei tähenda, et vastust ei peaks otsima. Ja kui ma olen ministri nõunik, ei saa ma talle öelda, millise lahenduse ta peaks valima, küll aga saan talle anda valiku lahendustest, või kui mul neid ei ole, aitama tal jõuda selleni, et ta saaks kõigepealt üldse aru, mis on küsimus.
Küsimuse puhul, kuidas teha valikuid, kui mul ei ole selleks piisavalt kindat alust, on üks väga oluline aspekt, ja selle silmas pidamine võib anda ka lahenduse. Teadmine, et mul ei ole piisavalt alust oma elus valikute tegemiseks ja et ma võin valida valesti, ei tähenda, et ma ei saa valikut teha.
Ma olen olemas ja see tähendab, et ma pean tegema valiku. Jah, on võimalik, et ma teen vale valiku. Aga sel juhul on ka võimalik, et ma teen õige valiku, kas pole? On võimalik, et mul on õigus. Tõsi, ma ei tea, et valik on õige, aga see ei tähenda, et mul ei oleks seda võimalust ja ma ei peaks proovima. Ma teen parima, mis ma saan.
Oma juhendatavatele, kes doktoritööd kirjutavad, ütlen ma alati, et parim on hea suurim vaenlane. Kui sa püüad teha parima valiku, on raske teha ka head valikut. Sa võid proovida kirjutada parima doktoritöö, aga sa ei saaks seda õigeks ajaks valmis, ja kui sa tahad kirjutada maailma parima, ei saaks sa seda kunagi valmis.
Kui su töö lõpuks valmis on, siis sa näed, et see on piisavalt hea. Kui ma teen otsuse, siis ma saan aru, et kui mul oleks kogu maailma aeg ja teadmised, kirjutaksin ma parema raamatu. Aga mul ei ole.
Ja kui sa ütled, et see pole piisav, siis ma küsin, kas sul on parem lahendus pakkuda. On sul?
See lahendus on piisavalt hea.
John Randolph Lucas
Sündinud 18. juunil 1929 Inglismaal.
Lõpetas 1954. aastal Oxfordi.
Tegelenud vaba tahte ning ruumi, aja ja põhjuslikkuse probleemidega. Lisaks on tal praktiline huvi ärieetika vastu.
18 raamatu autor ja Briti Akadeemia liige.
Edward Lucase isa.