Kui demokraatlik riigikord jääb püsima vähemalt üheks inimpõlveks pärast liitlasvägede lahkumist, saab hilisem ajalookirjutus pidada võitjaks liitlasvägesid, kirjutab Tartu Ülikooli raamatukogu direktor ja ajaloolane Martin Hallik.
Martin Hallik: kellele jääb võit Afganistanis?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 2001. aastast võideldakse Afganistani demokraatia eest. USA ja liitlaste esialgne eesmärk on üldjoontes täidetud. Taliban on kaotanud võimu ning demokraatlikku riiki markeerivad struktuurid, nagu demokraatlikult valitud president ja parlament, on olemas.
Siiski on mitmed Al-Qaeda ja taliibide juhid jäänud tabamatuks ning Al-Qaeda on lõplikult likvideerimata. Kabuli on peetud välismaalaste ja valitsusjõudude jaoks kõige turvalisemaks paigaks Afganistanis. Viimaste päevade sündmuste valguses see nii enam ei ole.
Hiljuti küsis Afganistani president Hamid Karzai USA-lt, millal saabub täielik võit Talibani üle. Võtab see aega siis kolm, viis või kaheksa aastat? Ilma selge teadmiseta edasi minnes nägi ta ainust võimalust läbirääkimises taliibidega. USA diplomaatidel ja sõjaväelastel pole sellele kerge vastata. Olukorra keerukust kasvatab, et taliibid on juba jõudnud kuulutada soovimatust alustada valitsusega läbirääkimisi enne võõrvägede lahkumist.
Mõeldes võimalikele arengutele tulevikus, võiks vaadelda sarnaseid juhtumeid ajaloost. Mõningane analoogia on olemas Tšetšeenia sündmustega viimase tosina aasta jooksul, kuigi neis juhtumites on ka väga palju suuri erinevusi. Erinevad eelkõige territooriumide suurus ja piiride pikkus, mida vastaspoolel on vaja oma kontrolli alla saada. Tšetšeenias on ajalooliselt olnud suguvõsasid, kes on oma poliitilise positsiooni kindlustamiseks toetunud Venemaale. Afganistanis midagi sarnast USA suhtes pole. Puštudel on Pakistanis palju kaashõimlasi, samuti laagreid, kus rahulikult redutada, kui oma kodupiirkonnas parajasti olla ei saa. Tšetšeenidel on varjupaigavõimalused olnud palju piiratumad ja vähem turvalised.
Baaslaagrid kolmandates riikides on need, mis mõjutavad suuresti sõja käiku ning millega nii USA kui ka teiste riikide väed on tõsiselt hädas olnud juba varem. Tasub vaid meenutada Korea sõja ajast nn vabatahtlike baase Hiina RVs Põhja-Korea piiri taga, mida kindral Douglas MacArthur soovis pommitada, aga mille USA tollane president Truman ära keelas.
Veelgi sarnasem oli Laose territooriumil toimunu Vietnami sõja ajal ning täiesti analoogsed afgaani sisside kasutatud baasid Pakistanis Nõukogude Liidu sissetungi ajal Afganistani. Ka NSVLi väed ei suutnud Afganistani ja Pakistani piiri oma kontrolli alla saada. Seda on peetud üheks väga suureks Moskva sõjalise ebaedu põhjuseks.
Keskvalitsusele ustava armee loomine kohalikest on olnud raske nii Iraagis kui Afganistanis, hoolimata sellest, et afgaanide lähiajaloost tuttav sõdimisoskus ületab Iraagi araablaste oma ilmselgelt. Afganistani armee loomisel on võtmetähtsusega usaldus. Liitlasvägedel on endiselt tõsiseid kahtlusi, kas raskeid välimissioone ehk nn põllulkäimisi saab valitsusarmee võitlejatele usaldada.
Teisalt küsimus, kas armees teenivad afgaanid usaldavad keskvalitsust, sest lojaalsuse liinid jooksevad selles ühiskonnas eelkõige pere- ja hõimkondlikke sidemeid pidi. Riigitruudus on selles ühiskonnas üsna võõras, sest nüüdisaegset riiki pole seal pikalt eksisteerinud. Kui see viimati 1970. aastatel funktsioneeris, siis oli see nõrguke. Üksnes palka makstes püsivat usaldust ja truudust ei saavuta. Kui vaadata, kuidas olid ja on formeeritud kohalike sõjapealike üksused, siis need põhinevad lisaks palgamaksmisele ka sõjapealiku autoriteedil, mis omakorda tugineb hõimkondlikele sidemetele ning teiste hõimu- ja kogukonnavanemate heakskiidule. Kuigi ametlik võim tunnustab islami autoriteeti ja toetub sellele, pole keskvõim afgaani jaoks usuasjades autoriteet.
Sõjalise üleoleku saavutamiseks on pakutud, et Afganistanis peaks kohal olema kuni 250 000 sõjaväelast. Tunduvalt rohkem kui praegu. Vastutusaladel baseeruvat ohjeldamistaktikat ei saagi ellu viia vähese rivikoosseisuga. USA saab vägesid juurde saata, eelkõige neid Iraagist Afganistani paigutades. Esialgsetel andmetel 20 000 – 30 000 sõdurit, aga sellest ei piisaks. USA uuel presidendil on väga raske veenda USA liitlasi saatma Afganistani vägesid juurde, kui ei suudeta öelda, kui kaua peaksid väed seal viibima. See on sisuliselt sama küsimus, mille esitas Hamid Karzai lõpliku võidu tähtaja kohta.
Võidu all saab realistlikult silmas pidada siiski taliibide aktiivsuse maksimaalset piiramist, mitte täielikku hävitamist. Viimane pole Pakistanis paiknevate taliibide baaside tõttu võimalik. Liitlaste raskus Afganistanis seisneb selles, et nende strateegiline eesmärk on piiratud, olgu selleks piirajaks aeg, raha või poliitiline tahe. On kindel teadmine, et missioon peab kunagi lõppema. Küsimus on vaid, mis hetkel ning millistel tingimustel.
Liitlaste vastu sõdivate jõudude strateegiline eesmärk on aga olemuselt piiramatu. Nad teavad, et sõda saab lõppeda vaid siis, kui võõrväed on lahkunud. Seejuures tekib iga päevaga juurde neid, kes lisaks sallimatusele võõrvägede vastu täidavad ka veritasu kohustust.
Afgaanide mentaliteet ja traditsiooniline käitumine (pukhtunwali) näeb ette veritasu (badal) kohustuse kandmist põlvest põlve, kuni see on täidetud. Afgaanid on valmis taluma väga palju suuremat langenute hulka kui liitlasväed. Kaotuste taluvuse piir on üks teguritest, mis pikas perspektiivis mõjutab liitlasvägede kohalviibimise aega, sest poliitikud on valijate surve all. Valijad madala sündimusega maades ei soovi näha oma kaasmaalaste pidevat langemist. Tõsi on see, et mida olulisem tundub liitlasvägede tegevus, seda rohkem ollakse valmis aktsepteerima ohvreid. Kuid kusagil nähtamatus tulevikus jookseb murdejoon, kustmaalt ei soovita enam oma kaasmaalaste elusid kaotada, kui pole pakkuda mingit selget lahendust ega kindlat tähtaega.
Liitlasväed peavad tegelikult võitlema kahe vaenlasega. Otsene sõjategevus taliibidega on laialdaselt teada. Seevastu Afganistani saatusele ilmselt veelgi olulisem võitlus olemasolevate riigistruktuuride mõistliku toimimise eest on olnud varjus. Kohaliku rahva usaldust saab keskvalitsus saavutada vaid nii, et seletab reformid rahvale hästi ära ning saab neile rahva toetuse. See on väga raske töö olukorras, kus massikommunikatsioon on ülimalt piiratud. Teine väga suur probleem on korruptsioon. Just nimelt kohalike valitsejate korruptiivsus ja ebapopulaarsed reformid olid need, mis võtsid Vietnami sõjas Lõuna-Vietnami elanikelt viimasegi motivatsiooni olla kommunistide vastu. See asjaolu otsustas paljuski Vietnami sõja saatuse.
Taliibide üle võidu saavutamine sõltub ikkagi kohalike elanike meelestatusest, eelkõige on oluline külavanemate toetus. Sõjaliste vahenditega seda ei saavuta. Liitlaste sõdurid ei saa endale lubada ähvardust kohalik külavanem koos perega maha tappa, kui ta peaks taliibe aitama. Demokraatlike riikide sõjaväelastel ei ole võimalik sellist taktikat kasutada. Taliibidel aga on. Pealegi on praktikast teada, et taliibid suudavad oma ähvardused ka ellu viia. Hõimkondlikud sidemed ning põhimõtteline vastuseis kaugelt tulnud vägedele on nagunii taliibidele edu andvad asjaolud. Ainus võimalus on näidata, et rahu ja majanduslik õitseng tulevad koostöös keskvalitsusega paremini kui ilma selleta.
Kuigi president Hamid Karzai on autoriteetsest suguvõsast pärit puštu, ei pruugi tema olla parim inimene täitma presidendi rolli pärast liitlasvägede lahkumist. Uue, rahvusliku leppimise liidri otsingud peaks käima juba praegu. Alates Talibani valitsusperioodi lõpust kuni praeguseni on olnud raskusi puštude tähtsamate hõimupealike haaramisega valitsusse, pidades eriti silmas mõjukate Ghilzai ja Durrani hõimuliitude juhte. Hamid Karzai võim on püsinud tadžikkide liidrite, mitte puštude toel. Kuid just puštud on Afganistani rahvusgruppidest suurim.
Ilmselt peaks uus president olema puštu, koos tugeva reaalse toetusega puštude asualadel. Tal peaks olema hea võimalus ja oskus sobida tadžikkide liidritega. Nii puštud kui tadžikid on ajalooliselt huvitatud tugeva keskvõimuga riigist. Tadžikkide soov on olnud see, et puštude kõrval oleks neil piisavalt tähtis roll riigis. Usbekid, hesaarid, türkmeenid jt vähemusrahvad on pigem huvitatud suurest regionaalsest autonoomiast ja nõrgast keskvõimust. Nõrk keskvõim aga pole kindlasti see, mida USA ja tema liitlased ihkaks oma vägede lahkumise järel näha. See tähendaks ilmselgelt nõrgemat kontrolli nii narko- kui terrorismivastase võitluse osas.
Pidades silmas Afganistani arengut 1960. ja 1970. aastatel, on selle perioodi kogemusest selge, et lääneliku demokraatia juurutamisel on eriti tähtis haridussüsteemi tugevus ja televisiooni levik. Ainult nende kaudu saab muuta inimeste arusaamu, kui see juba on eesmärgiks võetud.
Raadiosaadete mõju elanikkonnale jäi Zahir-šahhi valitsusajal nõrgaks. Tema valitsusajast on ka kogemus, mis näitab, et ülikoolide lõpetajatele peab jätkuma erialast tööd. Töötud intellektuaalid asusid 1960. ja 1970. aastatel levitama kommunistlikke või islamifundamentalismi ideid. Seega peaks funktsioneeriv haridussüsteem olema oma eesmärkidelt väga praktiline, et olla kindel ülikoolilõpetajate võimaluses saada kindlasti erialast tööd.
Kas võitjat saab sellises olukorras üldse määratleda? Kui liitlasväed lahkuvad, siis ükskõik kui väikesed on allesjäänud taliibide hulgad, nad saavad tõmmata paralleeli Nõukogude Liidu vägede lahkumisega ning kuulutada ennast võitjaks. Kui demokraatlik riigikord jääb püsima vähemalt üheks inimpõlveks pärast liitlasvägede lahkumist, saab hilisem ajalookirjutus pidada võitjaks liitlasvägesid. Kui demokraatlik riigikorraldus laguneb sama kiirelt, nagu kukkus kokku Mohammad Najibullah’ juhitud valitsus pärast Nõukogude vägede väljaviimist, siis jätab ajalugu võidupärja liitlaste kaela riputamata.
Reaalne võit tavaliste afgaanide igapäevaelu jaoks seostub eelkõige rahuliku eluga. Pikas plaanis saavad afgaanid seda vaid ise korraldada. Teised riigid saavad kas oma vägede või abiraha ja saadetiste näol vaid luua tingimusi selleks, et afgaanid ise lepiks kokku oma tulevase riigi- ja elukorralduse. Senisest jõulisem ja mahukam sõjaline kohalolek ning sekkumine saab päädida kas vaenlase hävitamisega või läbirääkimistega siis, kui vaenlane on raskesse positsiooni surutud ning on sunnitud vastu võtma teise poole tingimusi.
Kuna vaenlase lõplik hävitamine pole ülalpool kirjeldatud asjaolude tõttu reaalne eesmärk, siis on ka pärast sõjalise surve suurendamist mõistlik tee poolte läbirääkimised. Kõikide oluliste hõimude tähtsamate vanemate parlamenti haaramine, nende sidumine tegeliku võimuga. Ka reaalse kokkuleppe narkokaubandus kaotada saavad sõlmida vaid kohalikud ise. Välisjõudude asi on pakkuda alternatiivi, et inimesed saaks end legaalsete tegevustega ära elatada.
Liitlaste võimalus ja kohustus on pakkuda igakülgset tõhusat majandus- ja oskusabi. Liitlasväed peavad hoolt kandma selle eest, et nende lahkudes jääks võimule demokraatlikel alustel valitud rahvusliku ühtsuse valitsus, kes on valmis võitlema korruptsiooni, narkokaubanduse ja terrorismiga. See on delikaatne ja keeruline ülesanne, mille täitmisel ei pruugi sõjaline võimekus mängida kõige tähtsamat rolli.